Eesel

Ma tahtsin siia kirjutada lugu sellest kuidas aega on vaid kolm päeva aga see lugu ei võta kuidagi jalgu alla.
Raske on kirjutada uutest asjadest kui vanad meenutused ikka ja jälle peale suruvad ning mõttelõnga nii muuseas läbi lõikavad. Need mineviku lummused ja deemonid mõnikord lausa nagu koondaksid armeesi ja kordineeriksid rünnakuid mu mõtete vastu. Eks nii juhtub kui olla elanud juba piisavalt kaua, et paljud üllatused on vaid ehmatus uues kuues. Ma mäletan aega kui ma veel alles noor eesel olin. kohe päris tilluke. Keegi ei pannud pakke mu selga ega rakendanud vankri ette. Oh aegu, oh aegu… ammuseid. Aga nüüd? Nüüd olen juba vana ja päris põdur… vasak tagajalg kisub alatihti krampi ja kõrvad on lontis. Ja ma mäletan. Mäletan ja meenutan. Nüüd siin ratast keerates on mul palju aega meenutamiseks.
Oi kui palju on mul omanike olnud! Ma olen selles suhtes vist natuke imelik eesel. Nii ma vahel kahtlustan. Ega ma teiste eeslitega seda arutanud pole. Kus ma saingi. Pidevalt mind müüdi ja vahetati. Osteti ja varastati. Mis sai mul selle vastu olla? Mis olekski ma võinud öelda? Ma olen ju eesel! Inimeste keelt ma rääkida ei mõista. Ja ega ma tõesti kurdagi. Lihtsalt nüüd… siin seda ratast vedades, olen ma hakanud mõtlema ja teate sõbrad eeslid… see on üks hirmus asi eesli jaoks. Mõtlemine siis. Kui piisavalt kaua ühe koha peal ühte ratast vedada, et sepal oleks kuuma, hakkab ka lihtsa eesli vaim otsima vastuseid küsimustele, mida isegi inimeseloomad pelgavad küsida.

Nagu tookord kui mind veeti sinna väikesesse kõrbekülla kahe suure mäe vahel. Mind müüdi ühele habetunud beduiinile. Ma mäletan kuidas ta mu ostis. Ta oli pinges ja kartis meest, kes mu talle müüs. Tänini ma ei ole aru saanud miks. See mees oli meie vastu alati väga sõbralik. Miks oleks keegi pidanud kartma sellist meest? Ta oli hoolitsev ja hea. Toitis meid hästi ja ei pannud rasket tööd tegema.
Meie all pean ma silmas ennast ja teisi loomi, keda ta hoidis ja kasvatas ja kellega ta kauples. Toona olid müüa lisaks minule veel kaks kaamlit, üks hobune ja kobra. Mulle meeldis nendega koos rännata. Nad olid kõik natuke imelikud. Nagu mina. Meid kõiki ikka osteti, müüdi, vahetati ja varastati. Aga kunagi ei hoolinud keegi meist. Peale selle kaupmehe. Tal olid süsimustad silmad ja armiline nägu. Ta kandis pikka musta kuube ja valget turbanit, mille ette oli kinnitatud hõbedane kuu.
Vaid tema sai meist aru ja me võisime temaga rääkida. Aga see ei kestnud kaua, sest jälle mind müüdi.
Habetunud beduiin, kes mu ostis võttis mu lõa otsa ning hakkas,läbi linna, ühe mäe poole vedama. Ma läksin kaasa. see oli mu kohus. Ma olin ju müüdud.
“Allah andesta, et ma sellisele teele olen läinud” pomises beduiin, kes mind paela pidi sikutas.
Ja sikutas ta mu seejärel peatänavalt kõrvale väikeste ja haisvate kõrvaltänavate rägastiku.
Sellised kohad on mulle tuttavad. Mind tuuakse tihtilugu kohtadesse nagu see. See on rutiin.
Me suundume edasi. Sügavamale selle linna haisvasse kloaaki, kui järsku mu uus peremees kangestub. Ma nägin, mis teda ehmatas. Meile tuldi vastu. Hämaruses suutsin esialgu eristada vaid paari kogu kuid lähemale jõudis selgus, et tegu oli väikese poisi ja eesliga. Teine eesel! Mu süda rõkkas rõõmust! Ma polnud nii kaua ühtegi teist eeslit näinud!
Minu uus omanik aga haaras mu kõrvadest ja sikutas enda taha ning surus mu enda ja seina vahele. Ma ei hakanud vastu. Ma olen imelik eesel.
Siiski ma nägin kuidas poiss ja eesel meie juures peatusid ning poiss mu uut peremeest tervitas. nad hakkasid vestlema.
“Isa kas sa tuled turult?” Uuris poiss.
“jah” vastas mu peremees.
“Kas see su selja taga on eesel? aga meil juba on ju Bhahima!” üllatus poiss ja mudis endaga kaasas oleva eesli kõrvadevahet.
“See pole eesel poeg… mine koju!” ütles mu uus peremees ärritunult.
“Näeb küll välja nagu eesel” leidis poiss. “Isa miks sa teda oma tegumikuga vastu seina surud?”
“Aitab!” Ärritus mu peremees nüüd täielikult. “Võta Bhahima ja mine koju! See siin ei ole eesel! Allahi nimel poiss! ükskord sa veel kannatad selle eest, et topid oma nina ohtlikesse asjadesse!”
“jah isa” vastas poiss alandlikult ning jätkas oma teed meie poolt tuldud teed mööda edasi.
Mu uus peremees lõdvenes ja lasi mu seina äärest valla. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ostsin su… sa EI ole eesel.”
Ma olen selliste asjadega harjunud. Inimesed ütlevad mulle ikka imelikke asju. Mõni ütleb, et ta varastas mu ja ma ei ole deemon. Teinekord öeldakse, et ma müüsin su, sa pole kättemaks. Vahest on öeldud isegi, et ma pole surm, kuna mind vahetati.
Inimesed on imelikud. Imelikumad kui imelik eesel.

Beduiin vedas mind aga edasi. Ma tean, et pean talle järgnema. Ma olen alati nii teinud ja alati on see olnud minu kohus. Ta vedas mu ühe ukse taha. Koputas. Uksel oli luuk. See tõmmati lahti. Ma ei näinud kes seal taga oli aga kuulsin kuidas küsiti: “Sina?”
Mu peremees vastas: “Mina. Ma tõin meie eesli.”
Ukse taga olev mees oli aga millegipärast umbusklik.
“Sina tõid eesli? Kas sinu poeg mitte alles just teie eesliga meie ukse alt koju ei kõndinud? Ooo sa üritad meiega vingerdada!”
Mu peremees kohkus vaid hetkeks.
“jah see oli nõnda! Ta armastas seda eeslit… ei taht loobuda… noor ja loll teate küll… ma võtsin selle lojuse ta käest ja tõin siia!”
“olgu” nõustus ukseluuk ja käis klõps.
Uks avanes ja mu peremees vedis mu väikesesse ruumi, kus seisis viis tursket meest.
“Ma tõin meie eesli!” Teatas mu peremees. “See on meie viimane vara! Palun siin ta on! Nüüd teie on ta. Annan selle teile. Võtke see ettemaks praegu hea tahte märgiks… me maksame oma võla ilusti ära! Võtku see või aastatuhande!”
Minu ette sammus turvisega kaetud kõrget kasvu ja salakavala ilmega tüüp. Haaras mu kõrvadest ja käänas mind nii ja naa pidi. Seda ikka juhtub.
“Njaa! kena eesel! Olgu! me võtame selle eesli ettemaksuks su ülejäänud orjapäevade eest!” Kuulutas minu uus omanik.
“Suur tänu! Suur tänu!” kuulutas mu endine omanik. “Tohin ma talle vaid kõrva sisse hüvasti soovida? Kahju toredast loomast niisama ju loobuda… nagu pereliige teine”
Minu uus omanik muigas. “Lase käia kui tahad, sa imelik ussike”
Mu vana omanik kummardus ja sosistas mulle kõrva: “Ma ostsin su, kuid sa pole eesel, ma andsin su kui armastuse, ta võtab sinu kui tüki liha ja saab kui kauni kõrbe viha”
Seejärel ta tõusis ja lahkus.
Mu uus peremees haaras mul uuesti kõrvust ja irvitas. “Noh pirakas jänku? kas paneks su õige nahka või?”
Nad ei pannud. Nad ei pannud enam kedagi ega midagi nahka. Ma ei hakka detailidesse laskuma. Ma olen imelik eesel. Vahest mind ostetakse, vahest müüakse. Mõnikord vahetatakse ja mõnikord varastatakse. teinekord antakse ja siis jälle võetakse. Ikka ja jälle. Ma ei tea kuidas see töötab. Ma olen vaid eesel.

Köögis & stuff

KÖÖGIS

Siin nad siis ootavad. Siia nad jõuavad, jättes maha oma kehad. Kägardunult maas või sirgelt maa all, mõned juba tuhana tuules lendavad või vee all sulnilt hõljuvad. Jalad ja käed ristipõimunult nii omavahel kui võõrastega. Kuid kes on neil võõrad? keda peavad omaks? Kas on sellel vahet, kunagi kohtunud ei pruugi nad olla. Nüüd nemad on koos. Sellel viimasel hetkel, mis pikk on kui valu. Veel pikem kui elu, see üürike silmapilk. Siin nemad kohtusid ja siin nemad on. Järelikult ikka koos ja mitte enam võõrad. Vennad ja õed ühise saatuse harus. Kui palju neid on! Terve köök on neid täis. Mõned on suuremad, mõned on väiksemad. Ühed on nooremad ja teised jälle vanemad. Kõik on nad ometi nii ühesugused. Ühte nägu ja ühte tegu. Ka mõtted neil kõigil olid kunagi sarnased. Kui mitte just korraga, siis korda mööda ikka ja varem või hiljem igaühel need kõik. Mõnda kanti kaasas, mõni jäeti maha. Osasi juureldi aastate viisi. Osad jäid sisse, mõned öeldi välja. Kusagil kiideti kellegi omi, sest mujal need oleks laidetud maha ja sageli laideti paljude omi, sest vähestes kohtades oleks kiitust need saanud. Kuid lõpuks olid ikkagi kõik need olemas, ka nende samade hingede sees, mis nüüd olid siinsamas ajatus köögis.

Ka nemad olid kartnud ja peljanud. Võõristanud, kannatanud ja lõpuks ka vihanud. Polnud neilegi võõras see tunne, mis lubab ja ässitab kurjale teole. See magus valu ning kõrvetav sapp, mis segunevad rinnus õigluse, au ja armastusega. See joovastavalt pimestav käärinud kokteil, mis kannustab vagadust kättemaksule. Mõned neist täidegi viinud on teod, mis sündinud ahistatud mõtete rüpest. Hiljem neist paremaid kahetsus pures. Arad on need, kes pole liiga teinud teistele, sest süütunne ja hirm on käe neil silmile tõstnud. Lubamata näha nende kurjuse palet. Vaprad on need, kes otsa on vaadanud, enda sees kasvavatele deemonitele ning julgelt neil selja on pööranud. Läks kuidas läks, nüüd nad on siin köögis.

Kas heidaksid ette nad neid samu tundmusi neile, kes siin veel ei ole, kuid siia on nad saatnud? Neile, kes kuulasid sisemist häält, mis uppunud oli meeleheitesse. Ei tea. Seda võimalust neil enam pole, kuid kui oleksid nemadki hetkel kusagil mujal, küll nendegi hulgas läheks arvamus lahku. Eks olid nemadki rõõmustanud ja kilganud. Õnne tundnud ja õhanud. Kõndinud mööda harilike radu nagu oleks need kaetud kulla ja hõbedaga. Vaadanud ja imestanud asjade üle, mis olid nii tavalised ja igapäevased kuid tundusid taevalike kingitustena. Seda küllust olid nad jaganud, nendega kes mõistsid, piirini kus süda ähvardas heameelest lõhkeda. Oi kui lahked nad siis olid! Kõike paistis neile küllaga, isegi seda kõige kallimat vara, mis nende kätte oli antud. Elu ennast! Ülevoolava heldusega jagasid paljud seda järeltulevatele põlvedele ja tundsid rõõmu oma suuremeelsuse üle. Kes olekski võinud seda neile keelata? Tänu neile ei lõppe hinged iial otsa siin köögis.

Kas kiidaks nad nüüd üksmeelselt heaks selle pimeda usu, mis õnnega kaasneb, kui nõu küsiks need, kes pole veel siin? Sest seesama joovastus sama haledalt hukka võib viia, kui sügavaim raev. Ei tea. Millelgi sellisel pole siin tähtsust. Läbi on saanud arvamiste aeg. Oletusi ja ennustusi siin pole vaja, sest veidike igavikku tarvis neil vaid oodata. Ka igavik ükskord saab otsa. Saab otsa nagu iga teinegi puhkus, mis alguses niiväga lõputu näib. Saab otsa ruum nendes nõudes, kuhu nad kogunevad ja Kõik nende hinged siis pressitakse kokku. Ühel kevadel, ühest tassitäiest, tärkab üks kaunis võilill. Klaasikesest, tassi kõrval, koorumas on pisikene rästik ja kausitäiest, kõige ees, kargab välja triibuline kassipoeg. Emake maa peseb nõud hoolsalt puhtaks ja asetab tagasi oma kohale siin köögis.

——————————————————–

Tegelikult on mul kuri tunne, et homme peaks kusagilt pudeli veini rotti laskma ja tähistama seda, et olen juba suupillil kahte lugu õppinud mängima. Üks veel küll lonkab veidi aga susi mind söögu, kui ma sellest end segada lasen. Ühtlasi on plaanis homme uus pill ka lõpuks hankida nii, et tähistamiseks põhjust küllaga. Loodetavasti saan ikka normaalsel ajal luugid lahti kuna öösel üleval passimine on järjekordselt.. hmm päevakorras? Öökorras? No mingis korras. Tegelikult kui järele mõelda pole see üldse korras… öösel peaks magama. Aga äkki ma olen hoopis norras? Ei kurat juhe on koos.. aidaapakaa.

Ahjaa ülemise pildi panin tuuri wikipediast, mis väitis, et tema põssas asja photobucketist aga sealt oli see juba kadunud nii, et mina nüüd ei tea mida siinkohal ütlema peaks. Hoirassaa ja rotid trümmi!
Ühtlasi ka hääd jätkuvat kommertskuud kõigile 🙂

Imesin igavusest veidike pastakat.

ASETÄITJA

Mapp ametijuhistega kramplikult kaenla alla surutud, sammusin ma läbi avara kontori enda kabineti poole. Täna oli tähtis päev minu elus. Alates tänasest hakkan ma asendama meie suurt juhti ja liidrit. Ühel päeval ta loomulikult naaseb oma postile kuid senikaua hakkan juht ja liider olema mina! Mulle vastutulevate kolleegide silmis peegeldus lõputu kadedus ja meelepaha. Teretasin neid rõõmsameelselt ja nautisin iga viimast kui nälgivat pilku, mis mind aplalt jälitas.

Veel üleeile olin ma olnud nendega võrdne. Vahest isegi veidi madalam nende silmis. kuigi ma seda välja ei näidanud, oli mulle väga hästi teada, mis jutte minust veecooleri ääres räägiti. Kõik see muutus aga kaks päeva tagasi kui Bossil kõigest mingil põhjusel villand sai. Ta kargas oma kabinetist välja, haaras esimesel ettejuhtuval alluval kraest kinni ja kuulutas, et põrutab puhkusele. See oli pime õnn, et selleks alluvaks juhtusin olema mina ja kui ma küsisin, et kes tema tööd tegema hakkab, käratas ülemus tuliselt
“Mul täiesti pohui! Kasvõi sina! Jah see on neile kõigile paras! Sinust saab asetäitja!”
Kõik jäid seda etteastet ammulisui vahtima ja keegi ei uskunud oma silmi ega kõrvu.
“Kuulsite õigesti! Võtan puhkuse! Kolmeks ühikuks!” kõmistas Boss. “See nadikael siin las istub tüüri niikauaks.. Ehk on natuke värsket verd ja hunnik lolle mõtteid just see asi, mida meie firma vajab. Homme koolitame ta kiirkorras välja ja ülehomsest olen läinud.”
Nii see käiski. Meil siin firmas käivad asjad mõnikord üsna lihtsalt.

Jõudnud kontori tagumisse otsa, lükkasin lahti kerge puitmotiiviga kaunistatud vineerukse ning astusin oma kabineti ooteruumi, kus hallipäine sekretär parasjagu oma laua taga mingeid pabereid köitis. Soovisin talle head hommikut ja lükkasin lahti järgmise ukse. Nüüd juba tumedast tammepuust raske ja massivse ukse, mis viis minu kabinetti. Olles ukse enda järel sulgenud lasin silmadel kiirelt üle ruumi käia. Kõik oli nii nagu ikka. Ma olin siin ju ennegi olnud. Ainukene vahe oli aga see, et nüüd olin mina siin persemees ja värisema pidi keegi teine. Viskasin pilgu aknast välja kuid nii määramatus kõrguses mängis sellest avanev vaade silmadega vingerpusse. Minu uus kontor asus väga kõrgel korrusel. Võiks öelda, et üks korrus kõrgemal viimasest korrusest. mõnele meeldib öelda , et 621 korrust allpool viimasest korrusest. See on minule alati mingi peenutseva eputamisena tundunud. Jah ma olen ka igasugu uskumustega kursis, mis maailmas levivad. Kah mul asi. Numbritel pole siin ilmas mingit tähtsust. Tähtis on see mida me teeme. Tasakaal mida me hoida püüame, või ei püüa, ning jõudude vääramatu duaalsus. Lõppkokkuvõttes pole isegi niiväga tähtis kes siin selles kabinetis istub, nagu viimase paari päeva jooksul selgus. Mul oli loomulikult ääretult hea meel, et see tähtsusetu keegi olin sel hetkel mina.
Parkisin oma perse mugavasse nahktooli mahagonist laua taga ning hakkasin laua sisse ehitatud suurel puutetundlikul ekraanil erinevaid ikoone ajameelselt liigutama. Nii lihtne oli siin näpuotstega maailma asju korraldada, et see võis mõne auahne või võimujanuse mehe püsti hulluks ajada. Minul seda muret polnud. Võim ja au kaotavad meie firmas töötades aja pikku oma tähenduse. Otseselt ei kao nad küll kuhugi, kuid muutuvad pigem töötaja perspektiivi laienedes millekski muuks kui eesmärkideks. Neist saavad justkui dimensioonidevahelised ruumid, kuhu iga üks meist võib küll korraks sisse astuda, kuid mille uksed õhtu lõpuks alati lukustuvad ja võti on alati ainult kahe mehe käes. Lubasin endale ühe rahuloleva naeruturtsatuse ja süvenesin uuesti puutetundlikku juhtekraani. Tähtis oli selle tööpõhimõte ja süsteem võimalikult kiirelt käppa saada

Minu keskendumise katkestas telefonihelin. Võpatasin süsteemisügavustest tagasi reaalsusesse ning haarasin toru.
“halloo?”
Hetkeks ei kostnud kuularist midagi peale staatilise sahina mille katkestas kellegi hämmeldunud meesterahva hääl.
“Mis kuradi halloo?” Nõudis see. “Mis sul seal toimub?”
Ehmusin kergelt, kuna tegu oli minu esimese päevaga ja ma polnud jõudnud veel ametisse sisse elada. Otsustasin ilmselgelt ärritunud helistajale oma olukorda selgitada, kuid enne kui sellega algust teha jõudsin pistis too lõugama.
“Mees mul on sellest jamast kõrini! Keera hiimaalaja kohal kohe maduusside kraan kinni või muidu läheb jalamaid suuremaks paberimäärimiseks! See pull peab ära lõppema! Mul on päevad läbi käed jalad tööd täis. Igal pool on mingi jama lahti ka ilma sinu susserdamiseta. Alles möödund nädal oli see sinu jamps nende molkustega seal lennujaamas. Leppisime ju pärast kokku, et nüüd vahelduseks aitab krutskitest. Lubasid aja maha võtta. Tulin täna tööle lootuses vahelduseks üks rahulik päev õhtusse veeretada ja mida kuradit ma näen? Himaalaja kohal sajab maduusse nagu hakkaks viimnepäev tulema.. Inimesed on paanikas mees! Rääkimata sellest, et siukesi oopuseid me enam ammu ei korralda. Tõsiselt üle piiri mees.. tõsiselt üle piiri, kas kuuled?”
“Ma vabandan, te peate mind kellekski teiseks” suutsin kogeleda.
Omateada polnud ma mingit kraani kuskil puudutanud aga kindel ma ka ei olnud. See süsteem siin oli nii keeruline ja ma ei olnud julenud treeningpäeval liiga palju küsimusi küsida lootuses endast targem mulje jätta.
“Teiseks? Kellega ma räägin?” Nõudis härrasmees teiselpool toru olles veidi hinge tõmmanud.
“Minu nimi on Kaur… ma olen asetäitja. Boss läks puhkusele.”
järgnes mõnesekundiline vaikus, mille jooksul helistaja kuuldu üle ilmselt järele püüdis mõelda.
“Mis see on mingi nali või?” uuris hääl.
“Ei.. ei ole. Ma olen siin ajutiselt.. mul on täna esimene päev ja ma pole päris kõigega veel kursis ma..” Kuid lõpetada mul ei lastud.
“Sa püha kurat küll! Vana sokk on ikka päris sõgedaks läinud! Ah või tema läheb puhkusele? Hahaa seda see sitakäru siis silmas pidaski kui lubas aja maha võtta! No on limukas! Ja Kaur? Mingi kuradi kauriga pean ma nüüd asju hakkama ajama või? Mis Kaur sa üldse siuke oled?”
Helistaja hakkas ilmselgelt ennast jälle üless kruttima. Ma kaalusin hetkeks isegi toru ära panemist, kuid otsustasin siiki seda mitte teha. Mul oli ikkagi ju vastutus ometi. Vastutus alluvate ja kogu maailma ees niiöelda. Pealegi iga suvaline jobu ju seda numbrit ei teadnud ja lõppudelõpuks asetäitja või mitte aga hetkel istusin ma väga tähtsa tooli peal. Mulle hakkas kangastuma, et niimoodi minuga käituda ei tohi.
“Vabandust väga aga teie pole ennast ka tutvustanud!” turtsatasin ja lisasin pepsilt “Meie firmas on kombeks ennast telefonitsi kõigepealt viisakalt tutvustada ja alles siis ebaviisakalt mölisema kukkuda.”
Teiselt poolt kostus selle peale imetlev vile, mida oli ilmselgelt mitu milleeniumi sarkasmis marineeritud.
“Sa pühade vahe ja tuhat vabandust austatud Härra Kaur. Ma ei tea kohe kuhu ennast häbi pärast ära peita! Vaata ma ju olen juba tükk vana meest ja sellised pisiasjad lähevad tihtilugu meelest. Mina olen see kelle nime ei pea sina, khm sitane mollusk, mitte ilmaaegu suhu võtma! Kes kurat sina oled? Kaur kes?
Perekonnanimi mees! Lao lagedale!”
Tundsin kuidas kurku kerkis klomp ja kõhus tõmbas õõnsaks.
“kaur Keep” vastasin kuulekalt, ennast seejärel kohe vihates. No olen ikka puupea. Loomulikult on see TEMA. Ja tema teeb minule peapesu! Oh oleks Boss vaid siin, küll tema juba teaks kuidas selle hulluga puid ja maid jagada, aga mina olen tal peos nagu täi.
Tema hingas sügavalt sisse ja tulistas ühe jutiga torusse
“Kaur keep? jah sind ma tean küll! Sa täikraest varesesitt! Kuula nüüd hoolega Kaur Kepp! Mind absoluutselt ei huvita mis plaanid su ülemusel on! Sa võta selle sitarattaga ühendust ja ütle minu poolt, et puhkus on läbi! See on ennekuulmatu! Ta olgu oma postil tagasi nagu viis kopikat! Said aru? kas kuuled? Mingi sinusugune persevest ei tohi pulti istuda! Uskumatu! Ja keera see kuradi maduusside kraan kinni! Mind ei huvita kuidas sa seda teed! Teil on seal kamba peale tund aega! Kui selleks ajaks pole kord majas, olen sunnitud m e e t m e d kasutusele võtma! Küll sa juba ette kujutad, mida see s i n u s u g u s e l e amööbile kaasa toob!”
ja lõi toru hargile.

Ka mina asetasin toru käest ja jäin mõneks hetkeks telefoni põrnitsema. Pidin endale tunnistama, et minu esimene ametialane kõne ei olnud sujunud just kõige paremini. Boss oli mulle küll lühidalt seletanud, et kui TEMA peaks ühendust võtma, siis võin ta stoilise rahuga perse saata. Nendest õpetussõnadest polnud mulle aga suuremat tolku olnud kuna see kõne mind nii ootamatult tabas. Pealegi Bossil oli seda ju mulle lihtne öelda. Oli tema seda tööd teinud ju pea terve oma elu. Mina alles alustasin. “Olgu peale!” ütlesin endale resoluutselt. “Asugem asja kallale.”
nagu ma juba ennist mainisin oli minu käsutuses olev süsteem väga võimas ja laiahaardeline. Minu laua sisse integreeritud multifunktsionaalne ekraan oli kogu selle kupatuse peapaneel. Siitkaudu pidin ma nüüd kuidagimoodi lõpu tegema ühe kõrgmäestiku kohal alanud roomajate sajule. Iseenesest poleks see raske olnud. Kui ma vaid oleksin teadnud, kus see vastav “kraan” asub. Kraanide süsteem oli tegelikult üpriski lihtne. Neid oli meie firma käsutuses lugematu hulk aga lõpuks taandus asi ainult sellele, mida me nende kraanidega teha saime. Osade kraanide üle oli meil vaba voli nii kinni kui lahti keeramise asjus. Osasi saime ainult lahti keerata ja osasi ainult kinni keerata. Samamoodi käis see asi ka TEMA firmas. Need kraanid mida meie ainult kinni saime keerata olid vabalt avatavad TEMA firmas. Me olime selles suhtes nagu väikestviisi konkurendid. Mõlemal ettevõttel oli oma visioon sellest milliseid kraane kui palju ja kuhu suunas kruttima peaks. Keeruliseks ajas asja see, et tegelikult oli mõeldavaid kraane praktiliselt lõputult. Kas ma tõesti olin oma hajameelsetes heietustes ja esimese päeva udus kogemata juhtpaneeli näppides avanud mõne uue kraani ja siis selle unustanud? Nüüd pidin selle takkajärgi üless otsima. Avasin kraaniotsingu ja sisestasin “maduussid +himaalaja”. Süsteem kuvas selle peale järjest kasvava nimistu. Lasin kiire pilgu üle esimeste suvaliste tulemuste ja oigasin. Igatsorti madudusi ja himaalajat kombineerivaid kraane oli, nagu arvata võiski, tohutult palju. Otsustasin, et niiviisi ei jõua ma kuhugi. Bossiga ma ühendust ei tahtnud võtta. Esimesel päeval esimese probleemi juures saamatust üless näidata oleks kindlalt tähendanud minu lühikese juhikarjääri kiiret lõppu. Väga võimalik, et mis minusse puutus, siis lõppu üleüldiselt. Ei see ei olnud lahendus. Niisama ei saanud asja ka jätta. Nõnda ma seal siis istusin, vandusin tulist kurja ja üritasin enda ees laiuvast
süsteemist sotti saada. “Olgu see moodne tehnika neetud!” käratasin abitult ja virutasin ekraanile rusikaga, mille peale see korraks virvendama lõi. Mulle sai selgeks, et seda ühte õnnetut kraani ma üless ei leia. Esimene töötund hakkas täis tiksuma ja meeleheites võtsin vastu otsuse. Käskisin süsteemil kinni keerata kõik kraanid, mis on seotud himaalaja või madudega. Lisasin igaksjuhuks ka “kõiksugu maduussid”. Raisk! Ega mind siia ametile peenutsema ei pandud. Eks näis mis TAL selle peale kosta on. Kui midagi viiksatab, saadan stoiliselt perse, nagu Boss soovitas. Süsteem küsis minu käsule kinnitust. Sisestasin “jah” ning koukisin pintsaku taskust välja sigarillotoosi ning zippo. Läitsin suitsu põlema ning lõin zippo klõpsuga kinni. Olin vastu võtnud oma päeva esimese otsuse ja tulgu või veeuputus. Minu ees ekraanil avanes nimekiri umbes tosinast erinevast häirest ja anomaaliast, mis kõik olid seotud kuidagimoodi himaalaja ja maduusside kadumisega. See mind eriti ei heidutanud. Süsteemi oli sisseehitatud automaatne kaitsemehanism, mis tegi vastavad korrektuurid reaalsuses nõnda, et see saaks ilma nendeta hakkama. Tegelikult tundsin ma ennast
juba päris enesekindlana. Vajutasin sisekommunikaatori punast nupukest ja kuulutasin sekretärile: “Kõik sissetulevad kõned peale TEMA postkasti suunata!”
Seejärel võtsin toolil sisse mugavama poosi ja tõstsin jalad lauale. Mul hakkas järjest parem. Ma olin selle töö jaoks sündinud. Järgmised 3 aastatuhandet saavad lõbusad olema, sest just nii kauaks Boss puhkusele sõitis. Üks kahest võtmest oli nüüd minu käes ja äsja maa pealt pühitud mäeahelik oli selle tunnistajaks. Võibolla ma siiski läksin natuke hulluks aga kes sellest enam hoolis. Helises sisekommunikaator ja sekretäri reibas hääl teatas, et “TEMA on liinil 1”. Mees, kes kõne vastu võttis polnud enam seesama tühine deemon Kaur, kes tund aega tagasi. Haarasin rahuloleva irvrega toru ja sisistasin meelalt:
“Põrgu kuuleb!”

Jakobi jõulukamm

Jakob kõndis mööda kaubahalli ja lutsis lustlikult jäätist. Elu oli faking ilus! Väljas sadas rasvaseid lumeräitsakaid ja hõlma all oli viimane Just!. Jakobil oli plaan! Ta läheb platsile, ajab autole hääled sisse ja põrutab koju. Kodus ajab kaminale lõõma alla ja riputab märjad sokid tule ette aurama. Elu nagu tantsusaates!

“elu nagu tantsusaates” kordas Jakob mõttes ja tegi mängeldes ONN OFF poe ees pirueti. Möödakäijad vaatasid Jakobit nagu hullumeelset ja kirtsutasid nina. Säärane käitumine viitab ju ometi skisofreeniale, mis on meie kliimas nii tavaline. Isegi kui ninakirtsutaja päris täpselt aru ei saa, millega tegu, on tal õigus oma nasaalpiirkonda pingutada kui midagi ebaharilikku ümbruskonnas aset leiab. “Kuradi narkomaan!”

Jakob ei lasknud end sellest häirida… tal oli täna hea tuju. Kodus ootas teda ees pudel glögi ja lapsed magama uinutanud abikaasa. Elu oli ilus. Jõudnud enda autole kõige lähedama liugukseni, limpsis Jakob oma jäätise usinalt lõpuni ning pingutas salli ümber kaela. Väljas tuiskas ja külmetusega ei maksa kunagi mängida. Jakob astus välja.

Esimene litakas külma tuult ja lumetormi otse näkku võtavad hinge kinni ka kõige kõvemal mehepojal. Jakob kõõksus kõveras. Silmad vidus ja parem käsi kaitseks ette sirutatud hakkas ta oma auto poole kooserdama.  Nähatavus oli umbes 10 meetrit aga kuna Jakob oli pehme poiss nägi ta heal juhul kahte. See oli kohutav… Lõpuks vesiste silmade ja lund täis kingadega jõudis ta kohani kuhu oli auto parkinud.

Autot ei olnud. Oli ainult tühi parkimiskoht, kaetud jääga. Jää all oli aga kiri. Jakob langes kükakile ja kissitas tormituulest vidukil silmad veelgi koomamale, et lugeda jää alla külmutatud sõnumit:

Külmaks läks kui vaatasin ma
hetkeks kõrvale
naelkummid alla panemata
jäid mu saanile

Anna Jakob palun andeks
Enam nii ei tee
seekord autot tõesti vajas
püha jõulumees.

Jakob laskus põlvili klaasistund lumme ja kiljatas öhe kui müstiline mardus:

Sa sitt käi vittu va jõulukratt! Sust kõvem on iga teine kolmanda klassi tatt!

(to be continued)

Tra kõht on tühi, paha on olla ja käed värisevad.

Kõlab nagu oleks eile jõhkralt joonud või midagi aga eip.

Asi on selles, et hakkasin endale sööki vaaritama. Lõin riisi pannile ja suundusin vannitoa poole, et enne kotletitaignaga jändamist käed puhtaks pesta. Vannitoa ees koridoris on kolm lülitit, mis süütavad erinevad tuled siis vastavalt koridoris, vannitoas ja WC’s. Kuna kõikjal valitses pilkane pimedus, äsasin kõigile kolmele lülitile. Edasine toimus kõik nagu õudusfilmis.

Lülitite kõrval sirutas koibi, minu ninaotsast 10 cm kaugusel, rasvane ämblik. Hüppasin elajaliku röögatusega tagasi ning jäin hetkeks jõllitama kuidas see värdjas seal laiutas. Peas vasardas ainult üks mõte: “Tappa see!”. Litsusin ennast vastu seina ja hiilisin haledalt niuksudes koletisest mööda, oma tuppa. Lasin silmad kiirelt üle toa ja haarasin lõpuks 0,5l Nestea pudeli. Selle kork on suur ja lapik. Sellega saab raisa vastu seina laiaks litsuda. Mõeldud tehtud.. Naasin relvastatult sõjatannrile, kus mu vaenlane ennast juba laisalt kapitaguse poole sättis. Ründasin! Aga alas! mu sihik oli väsinud. Tabasin vaid ühte koiba. Ämblik reageeris raevukalt. Olles nüüd ühte lömastatud jalga pidi minu tapariista külge kleepunud, püüdis ta mööda mu enda relva minu peale ronida, et siis mul ninast sisse pugeda ja mu ajudesse oma ämblikumunad muneda (Sest seda nad ju teevad eks?). Pillasin oma relva ja viskusin karjatuse saatel esikusse. “Kõik!” mõtlesin ma põrandal vingudes.. “Nüüd on kõik! lahing on kaotatud ja vaenlane naaseb täna öösel pimedusest kui ma parasjagu magan… Tuleb ja teeb oma hirmsa plaani teoks.. minu laul on lauldud! Lips läbi! Game over man! Game over!”

Vaatasin õudusest haaratuna tagasi lahinguvälja suunas. Seal ta oli! Ma olin teda piisavalt haavanud, et takistada kiiret taganemist. Värdja lömastatud jalg kleepus vastu maad ja ei lasknud tal põgeneda. Nii ta siis siples oma ülejäänud seitsme koivaga. Ma haarasin pihku enda kinga ja sööstsin otsustavalt urisedes surmalööki andma. Esimene pauk kusjuures teda veel ei lömastanudki.. Ta vaid tõmbas ennast kerra ja värises seal. Lahingumöllust hullununa peksin oma võidetud vaenlast veel vähemalt kümme korda, ise samal ajal hüsteeriliselt huilates.

Eepiline lahing oli võidetud. Ämblikust oli järele jäänud märg plekk mu kingatalla all. Vajusin lõõtsutades perseli ja naeratasin võidukalt. Köögist hakkas kõrbelõhna tulema.

Rõõmus hommik Kiti ja Tiinaga.

(Also featuring Ema & Isa)

Tiina keksles lõkerdades ümber köögis askeldava ema ja joonistas kätega õhus väikeseid ringikesi.  Aknast paistis köögilauale kuldkollane hommikupäike, jättes piimaklaaside ja moosipurgi taha selgepiirilised ja pikad tumedad varjud. “Ära nüüd niiviisi kullake!” manitses ema kui Tiina ääre pealt oleks kausi pannkoogi taignaga ta käest ümber löönud. “Mine parem otsi Kiti üless, vaata mis ta teeb… Muidu trambid mul siin veel viimaks kitli seljast!”

“Jah! Kiti! Kitile on vaja piima anda!” oli Tiina kohe nõus ja sööstis hüpeldes köögist välja kassijahile. “No on alles kratt!” Muigas ema ja kallas pannile koogi jagu tainast. “jahah” ühmas isa laua tagant ja haaras kohvitassi järele. “Hea, et meil kiti on.. laps saab kassiga mängida. Muidu sööks meil elusast peast hinged välja.”

Ema sakutas panni sabast, et tainas vastu põhja kinni ei kõrbeks ja mõtiskles:”Ma pole muide Kitit täna hommik otsa näinud. Magab ikka oma majakeses vist. Muidu ikka on tema esimesena platsis kui ma kööki tulen.”

“Võibolla hakkab kudema?” Pakkus isa hajameelselt. “On teine õite pikka aega juba täitsa kerajas olnud. Ma juba ammu mõtlen millal nendel väikestel sigudikkudel seal sees passimisest villand saab ja välja ronivad.”

“See võib olla jah” Nõustus ema teadval toonil “peaks umbes õige aeg olema küll” . Läbi ukseava kostus kuidas Tiina mööda korterit ringi paterdab ja “Kiti! Kiti! Kiti!” lõõritab. “Ühte ma igastahes tean!” Kuulutas isa. “Plika läheb õnnest ogaraks kui ta järsku avastab, et korter on kassipoegi täis.”

Ema naeratas ja keeras koogil teise poole.  Isa asus ajalehti uurima.

“Emme! Emme! Emme kuule tead! Kiti-näub-oma-pesas-ja-välja-ei-taha-tulla-kas-kiti-on-haige?!” Vuristas erutunud Tiina, kes oli otsekui maa alt järsku välja ilmunud. Ema vaatas oma tütre pisikesse ja mureliku näkku ja tegi talle pai. “Oh ei kallis. Kitiga on kõik korras. Kiti saab täna emmeks.” Tiina maigutas päranisilmil suud ja õhkas peaegu hääletult “EM-ME K S..”

“Jah.. Kitil sünnivad varsti väikesed kiisupojad, kas pole tore?” Tiina suu venis kõrvuni ja siis veel natuke, seejärel tegi ta ebaühtlaselt välja kasvanud piimahammaste välkudes “Hüüääähhhhhiiii!!!!”

“Kisa vaiksemalt!” Kurjustas isa. “naabrid alles magavad!” Tiina pani käe kelmikalt suu ette ja istus kihistades laua taha. Ema tõstis talle pannilt koogi taldrikule. “Kuum on kallike, pane külma moosi peale.” manitses ta ja asus uut küpsetama. Tiina õngitses purgist suure lusikatäie maasika toormoosi ja asus seda koogi peale laiali määrima. Ta üritas lusikaga moosi sisse joonistada kassipoega. See ei kukkunud eriti hästi välja. Olles otsustanud, et kook ja moos pole tema jaoks sobivad meediumid asus noor kunstnik ründama elu põhitõdesi. “Kust kiisupojad tulevad?” Küsis ta peale mõningast kulmu kortsutamist ja tõmbas põlve lõua alla. Ema vaikis hetke ja otsustas, et “Kiisupojad tulevad emmekiisu seest.”

“Seda ma arvasin juba ise kah! Aga kust nad Kiti sisse said?”

Isa üritas ühel ajal kohvi juua ja “Postimeest” lugeda, ei saanud aga kummagiga hakkama ning sirtsutas kohvi särgi peale. “Oi paganas!” Kuulutas ta võidukalt ja jooksis vannituppa plekki välja hõõruma.

“Emme? Noh! ütle!”, nõudis Tiina – noor ja andekas bioloogiahuviline.

Ema asetas järjekordse koogi laua keskele kasvavasse virna ja kaalus oma võimalusi. “Issikiisu pani” alistus ta lõpuks.

“Kuidas?”

“Noh eks neil ole oma vigurid” seletas ema diplomaatiliselt ja kallas kähku alustassile natuke piima. “Näe mine vii Kitile.. pane see ta pesa ette ja vaata, et tal mugav oleks.” Missioonitundest haaratuna võttis Tiina alustassi hoolikalt kätte ja laveeris tähtsa näoga köögist välja. Ema lõpetas viimase koogi praadimise ning istus laua taha endale võileiba tegema.

“Noh kuidas läks?” Uuris isa muheledes kööki tagasi hiilides.

“Mis asi?” Küsis ema ilmsüüta näoga. “Said pleki välja või? Tore, sest mina seda särki uuesti pesema poleks hakanud” lisas ta paljutähendaval ilmel. “Laps meil muide kasvab ja õpib.. see on imeline protsess tead.. võiksid teinekord isegi osa võtta” lõpetas ta. Isa mühatas selle peale ebamääraselt ja püüdis hästi ruttu mingit uut jututeemat üless võtta. “Et need kassipojad, et nendega.. Mis me nendega teeme? Häbilugu oleks ju merekooli saata”

“Oh hoidku nüüd jumal!” Ohkas ema. “Mul on ammu kiisudele kodud välja vaadatud.. Kasvavad siin kuni kaelad kannavad ja vaimud valmis, siis lähevad mööda ilma laiali maailma avastama.”

“See on tore!” Rõõmustas isa, kes kartis, et viimaks temalt mingeid jubedusi nõudma hakatakse. “Tiina muidugi kurvastab kui kiisud ära viiakse.”

“Oh pole midagi, ta jõuab nendega mängida küll ja küll”

“Kui hundist räägid..” vaimutses isa lähenevate jooksusammude üle.

“Emme! Issi! Kiti tuli pesast välja ja hakkas piima jooma ja pesas on KUUSVÄIKESTKIISUPOEGA!!!!”

“Vaata aga! Kohe kuus tükki! See ju täitsa loomaaed!” naljatas ema.

“Nad on nii väikesed ja silmad on neil kinni!” jätkas Tiina õhinal oma ettekannet.

“Väikestel kiisudel ongi sündides silmad kinni” õpetas ema. “Küll nad need varsti lahti teevad.”

Sel hetkel volksas kööki ka päevakangelane Kiti. Viskas tühja pilgu üle kohalviibijate ning hüppas aknalaua peale. Istus maha ja hakkas masendunult aknast välja vaatama. “Noh, Kiti! Kus sa oma pisud jätsid?” Uuris isa. “Vast peitis kuhugi ära” arvas ema. Kassid teevad nii oma poegadega. “Söö nüüd ilusti oma kook lõpuni ja siis läheme koos otsima!” ütles ema Tiinale. “Põnev!” kuulutas see.

“Ma lähen vaatan mis telekast tuleb”, ütles isa, kes oli silmanurgast Kitit jälginud. Poolel teel elutuppa kuulis ta veel kuidas Tiina täis suuga arutas: “Eitea kui me nad üless leiame, kas nad siis juba liigutavad ka?”

Jõudnud kassi pesakastini leidis isa eest kuus väikest, verist ja päris kindlasti surnud kassipoega.

——————-

Kõik on halvasti, kõik on halvasti, kõik on halvasti. Ja kui keegi suvatseb hakata nüüd õigekirja või kirjavahemärkide korrektse kasutuse pealt suud pruukima… noh parem ärgu hakaku. Ausõna pole tuju stiili ja kirjavigu täna parandama hakata.

something never to be practised

kaugelt vaadates oli see vaid punakollakas tuluke kesk mustavat tühjust. Nii näis see alati kõigile, kes kaugelt vaatasid. Lähemale ei söendanud keegi kunagi minna. Sellises kohas rännates tähendas helendavate tulukeste poole suundumine surmkindlalt komplikatsioone lähitulevikus. Siin lihtsalt kõnniti mööda oma rada ja ei vaadatud sellest eriti kaugele kõrvale. Kui keegi aga oleks just tolle tulukese poole kõndinud oleks ta lähemale jõudes eristanud nelja kogu end lõkke ääres soojendamas. Veidike veel lähemale minnes oleks selgunud, et tegu on hagu põletava seltskonnaga, mis koosneb ühest hundist, ühest nokkloomast, ühest jänesest ja ühest siilist. Sellest lähemale pole keegi kunagi läinud.

“puud hakkavad otsa lõppema” kuulutas jänes mornil toonil. “Kui keegi varsti uusi juurde ei too külmume kõik varsti surnuks.”
Järgnes vaikus. Pärast seda kui jänes oli rääkinud ei osand keegi hoobilt suurt sittagi öelda. Tal oli selline omadus. Asi polnud selles, et keegi poleks taht temaga rääkida. Asi oli selles, et jänes kippus alati rääkima ainult asjadest, mis ühel või teisel määral lõpuks ääretult masendavateks osutusid. Kõige hullem selle asja juures oli see, et enamasti oli tal ka õigus.

Aod praksusid tules ja moondusid punaselt hõõguvateks tulisteks tükkideks, mis hakkaid otsadest nukrameelselt halli tuhana õhku aihtuma.

Hunt pistis ulguma.

“No türa sa raisk ole vait õige ah?” käratas siil. “Nahui on sul vaja lõuata kõiksee aeg? Iga kord kui jänes midagi lollakat ütleb, kukud sina sitt ulguma!”
Hunt niutsatas, peitis koonu saba alla ja kiunatas vaevukuuldavalt: “mölakas”
“Mis sa pask ütsid?” nõudis siil. Hunt oli vakka. Vahtis ainult ahastavate silmadega taevasse ja üritas vasakus tagakäpas värisemist peatada.
“Ära nüid siis kiusa vaest elukat” manitses nokkloom. “Meil kõigil on närvid läbi.. las tant olla. Pealegist.. hundid piavadki ulguma.. see om nende kohus.”
“Mis kuradi hundi kohus see on?” erutus siil. “Nende tõbraste kohus on karjakesi ringi solberdada ja igasugu raipeid maha murda.. jäneseid muuhulgas muide.”
“Mina ei murra!” nuuksatas hunt oma saba alt ja hakkas silmast rähma välja ajama.

“Muidugi mitte” iroonitses siil. “Sina oled meil ju see kõige vähem kiskjat meenutav loom terve kamba peale!”
Aga siil pidi seda endale tunnistama. See oli tõsi. Hunt oli tõepoolest kamba kõige malbem esindaja. See kuradi sitaratas ei suutnud isegi vihmaussile peale astuda ilma korralike matuste ja rähmata. Siili meelest oli tegu üsna haigalse elajaga aga samas sügaval sisimas leidis ta, et liiga kaua hundi kallal õelutseda oleks sama hea kui litsuda komejalgset kutsikat tanksaapaga.
“selle pärast ma arvangi, et sina hunt, oled kõikse õigem mölakas uute lõkkepuude leidmiseks!” kuulutas siil, heatahtlikusest säramas.

Enne kui hundi tärkavast rõõmust põrkav saba jõudis kaks lööki teha ütles jänes “ei”
Hundi saba jäi seisma, siil tõmbas ennast kerra ja ropendas ning nokloom katsus natuke vähem tobe välja näha.
“Mitte keegi meist ei lähe kuhugi!” seletas jänes. “Me istume siin kuni lõke kustub ja siis me lahkume. Igaüks sel hetkel, mis talle sobilik.”

Hunt pistis ulguma.

Enne kui siil sõna suhu sai, virutas nokkloom talle sabaga üle okaste.
“Vait ole nüid va tuhlik! Minul võibla on töllakas pardinokk a sinul kurjavaimul on pisike nina ja kerajas keha.. täitsa okkaid täis muide!”
“ja mis siis? See on ju hea!” protesteeris siil.
“jah! hea tõesti… hea tulehakatise korjamiseks!”
Siil leidis, et olukord on juba niigi kriitiline ning veeres ilma vastu vaidlemata pimedusse tulehakatist otsima.

“Miks sa ta minema saatsid?” nõudis jänes. Nokkloom ei vastanud. Talle ei meeldinud sellistele otsestele küsimustele vastata. Eriti kui küsijateks olid jänese tüüpi elukad. Ta ei leidnud, et ta peaks vastama. Elu oli juba piisavalt naljakas ilma jänese suguste abita. Ilmselt natuke liigagi naljakas… pole kerge olla nokkloom.
“Niisama” pakkus nokkloom.. “mõtlesin, et äki oleks pull”
jänes ei saanud aru.. “Mis pullist sa räägid?”
vastuseks sai ta vaikuse… Vaikuse ja pimeduse… Nokkloom oli läinud. Lõkkes hõõgusid veel viimsed söed.

Pimedusest kostus: “Hundi koht pole lõkke ääres! Sõber.. jookse!”

Hunt vahtis korra jänese paanikasse sattunud näkku… vaatas siis oma saba ja seejärel vasakut tagajalga, mis enam ei värisenud ja jooksis.

“puud hakkavad otsa lõppema” kuulutas jänes mornil toonil. “Kui keegi varsti uusi juurde ei too külmume kõik varsti surnuks.”

Keegi ei vastanud.

(loo moraal: probleemi vaid kuulutades, sellele lahendust ei saa)

Või näiteks selline lugu

Voldemar Kärpsemust istus köögis ja luges Rahva Häält. Kell oli pool kuus õhtul ja see oli tema lemmik aeg. Naabrimutt oli veel õhtusel lüpsil
ja see tähendas, et ta võis rahuliku südamega grammofoni kuulata ilma, et mainitud kaaskodanik niigi õhukese seina, mis neid eraldas, suure kisa ja karguga
veel õhemaks ei uuristaks. Näe.. tuleva aasta on oodata isegi paremat viljasaaki kui see aasta ja kui võtta arvesse mullune ülejääk,
millest kõik lehed kirjutasid,
saame ülejärgmise aasta näärideks toita ära terve lasnamäe.
Voldemar tõmbas pika mahvi isekeeratud plotskist ja sülitas rahulolevalt tubakaebemeid hammaste vahelt.
Hea oli olla nõukogude inimene. Sai lehest lugeda kõiksugu ilmaimesi ja grammofoni pealt muusikat kuulata. Kui ainult Naabri Mašast
lahti saaks. Siinkohal Voldemar peatas oma mõtterongi ja asus ennast noomima.
Niiviisi polnud sobilik mõelda. Kõik teadsid, et Savisaarel niimoodi ei mõelda. Meid ühendab sõprus, rahu ja vendlus.
Selles vaimus juhtis meid Edgar ja nii oli hea. Voldemar muigutas suud ja keeras lehte.
Järgmisel lehel seisiski oma õiglasel kohal rahva poolt valitud ja kõrgemate jõudude poolt heaks kiidetud, kõigi rahvaste vankumatu liider Savisaare Edgar.
Voldemar noogutas tunnustavalt pildile, kus nimetet isa parasjagu ülemäära suurte kääridega oli linti lahti lõikamas. Lint oli seotud ümber liftikabiini,
mis mööda ilmatu pikka šahti pidavat hakkama nõukogude inimesi otse kuu peale saatma. “Vot sellest ma räägingi!” kiitis Volli. “Tõelised
inimesed teevad hingega tõelisi asju! Seda peab ometi tähistama.”
Ta pani lehe käest ja küünitas käega laua alla, kus lauajala taga seisis poolik Laua viin. Volts keeras kriuksuga pudelilt korgi maha ja kallas
õiglasel ilmel endale hea lõuatäie otse pudelist. “Ääähh!” kuulutas ta rahulolevalt tervele maailmale ja valas enda ette teeklaasi veel ühe klõmaka.
Korki ta pudelile peale panema ei hakanud…  asetas vaid lahtise Laua viina pudeli laua peale klaasi kõrvale. Pähe tuli väike surin ja kavalal ilmel pöördus
Voldemar veel korra maailma poole üldiselt: “Eks me nää, kes enne kuu pääl kõnnib hihihi”
olles imenud järjekordse maguskibeda mahvi oma plotskist asus ta end uuesti maailmas toimuvaga kurssi viima.
Järgmise lehe ette pööranud, tõmbusid Volli silmad aga vidukile. “mes see nüid siis?”
Olles veel kolm korda artikli pealkirja läbi lugenud haaras Voldemari aus käsi pudelil kaelast ja kallutas sealt pisut meelekindlust kõrri.
Leht kirjutas:
Liiduvabariigi Edgari nimeline teadusuuringute instituut annab teada! Meile on ilmnenud vääramatud tõendid, mis annavad alust uskumaks, et väljaspool
Savisaart võib esineda elu!
Põhjalikum artikli uurimine andis Voldemarile teada, et Edgari nimeline kosmoseuurimise keskus oli saatnud välja sondid Savisaarelt lõuna poole ja
avastanud seal märke algelisest tsivilisatsioonist. Edasi kirjutati veel sellest kuidas Edgari nimeline maadeavastamise instituut
otsib vapraid nõukogude kangelasi,
keda saata vastavastatud barbarite juurde kommunistliku õpetust jagama. Asjaga olevat kiire, kuna Edgari nimelise välisluure instituudi andmete kohaselt
on ka läänemeelsed jõud avastamata maadest haisu ninna saanud.
Voldemari kergelt viinaudusse laskunud hinges lõi selle peale lõkendama patriotismi ere kuma. Enne ta sureb kui laseb lääne
rottidel oma kodumaast lõuna pool
kõik ära solkida! Lõunast ju tõuseb päike.. See on ju loogiline, sest seal on soojem ja.. päike… noh see on
nõukogude omand. Nõnda mõeldes kustutas Voldemar otsustavalt
oma plotski suhkrutoosi ja sammus kergelt vankudes toa nurgas seisva kirstu poole, silitas heldinult selle kaant ja avas selle. Kirstus oli paar vilte, läki-läki ja Voldemari vanaisa mõõk. Ta asetas kõik need lauale viinapudeli kõrvale ja vajus mõttesse. Jaah.. kerge ei saa see missioon olema. Kui lääne aferistidel
juba hais ninas, siis tuleb nendega võõral maal ka rinda pista. Nende krutskid on salakavalad… puha turu majutus ja kapitaal-ismus. Toppinud käe taskusse koukis ta sealt välja punamärgi,
surus selle siis tihkelt rusikasse nii, et nurgad lihasse kaevusid ja sõrmenukid valgeks tõmbusid. Siis virutas ta rusikaga lauale nõnda, et viinapudel
kelmikalt kõikuma lõi ja käratas: “Korrat! sadagu sääl pussnuge või lääne räpast propagandat! Voldemar läheb Tarbatusse rahu sõprust ja vendlust levitama!”

Naaberkorteris hakkas Maša, kes oli just lüpsilt koju jõudnud, raevukalt karguga vastu seina peksma ja Voldemari kõiksugu ilgustega sõimama…

Olen paranormaalse välimääraja! Sinu oma fox mulder!

Maisaa sellest religiooni lahtrist üldse aru..
no mida ma sealt valima peaks? Vahest olen täielik ateist ja mõnipäev
usun tõsimeelselt kasvõi libahuntidesse… Spiritual, but not religious
kõlab nagu enamvähem aga samas ma pole kunagi ühtegi spirituaalselt
meelestatud libahunti kohanud. Ma kahtlen üldse kas libahundid viitsivad
sellise jampsi üle pead murda. Ei kujuta küll neid ette karjakesi kuskil
katedraalis juulitamas või kuuvalgel mõne suure kivi juures mingil kindlal
kuupäeval jalga tõstmas… See viimane varjant oleks tegelikult võibolla
isegi mõeldav. Kui ma kunagi mõnda kohtama peaks, siis kindlasti uurin järgi.
Ma loodan ainult, et mul selleks aega jääb kogu – u know- elu eest põgenemise
ja kiljumise kõrvalt. Katsu sa mõne eluka hingeelu uurida ja lahata samal
ajal kui sul osavalt kõrisõlme välja rebitakse.. Hea, et neid tõpraid ikka
olemas ei ole…

Nii, update libahuntide asjus!

Jõudsin selgusele, et eksisteerivad täielikult ateistlikud libahundid.
Iseenesest on see loomulikult hämmastav, kuna ühe libahundi enda eksistents
peaks looma soodumuse teatavale müstitsistlikule mõttemallile. Sellegipoolest
oli antud eksemplar ääretult veendunud, et tema enda olemus on täielikult
kooskõlas kõigi olemasolevate seadustega. Iseenesest täielikult mõistetav vaatepunkt,
ma pean tunnistama. Kui sa oled olemas, siis järelikult ka õigustatult ja kõigega
kooskõlastatud. Huvitavaks tegi eksemplari aga see, et ta keeldus uskumast ükskõik
millisesse teise metamorfoosi vormi. Lisati keeldus ta uskumast lausa võimalusse,
et peale tema eksisteerib libahunte, kes ei järgi samu käitumismalle kui tema ise.
Tegemist võib olla küll vaid pretsetendiga ning antud eksemplar võib olla oma liigi
esindajana kordumatu mutageen, kuid sellegipoolest paelus mind tema soovimatus uurida
teisi võimalike lahendusi. Kahjuks jäid minu uuringud antud eluka peal lõpetamata kuna
ta peaaegu püüdis mu kinni ja ma olin juba mitu tundi uurind kiljund ja oma kõrisõlme
vasaku käega peitnud.

Väga võimalik, et ma nägin seda ka unes.

Oma rännakul läbi Hullumeelse Metsa kohtasin ma
ühel varahommikul üht iseäranis veidrat tüüpi elukat.
Alul pidasin ma teda libahundiks. Tal olid olemas kõik vajalikud tundemärgid.
Hundilaadne loomus, komme kuu (või mis iganes ümara objekti) poole
kõval häälel ulguda ja lisaks märkimisväärsele kasvule omas ta ka võimet inimeseks moonduda.
Kõigest sellest hoolimata oli minu esialgne hinnang vale. Tegu pold libahundiga
ühel väga lihtsal põhjusel.
Antud tegelane võis küll moonduda inimeseks, kuid ta ei moondunud hundist – inimeseks.
Tähelepanelikuma jälgimise tulemusena jõudsin ma järeldusele, et tegu poldki mitte üldse hundiga.
See elukas oli midagi muud.
Kuigi ta oma loomastunud faasis omas kõiki hundi tundemärke, oli temas midagi enamat.
Päris kindlasti ei saanud teda pidada libarebaseks ega ka mitte libakaruks ning ammugi mitte libasiiliks
Seetõttu
otsustasin ma, et pean võtma julguse kokku ja astuma sammu sügavamale sõnavabadusse.
Riskin nimetada antud eluka Libainimhundiks!
See tuleneb sellest, et erinevalt minu esimesest kohtumisest libahuntide esindajaga, säilitab see auväärt lontrus
aspekte inimlikust paindlikusest ja ümbritseva loogilisest mõistmisest isegi siis, kui ta on läbi metamorfoosi
hundistunud.
Ta on täielikult võimeline tajuma ning mõistma teisi alternatiive omaenda liigis ning ei pea absoluutselt mitte
mingisugust viha ega umbusku endast erinevate liigikaaslaste vastu.
Minu austus antud liigi vastu tõuseb sedavõrd, et ma hekeks unustan vasaku käe oma kõrisõlmelt ja silitan rajaka
tumehalli läikivat karva.
Läbi õhu käib kiire osakeste liikumine, mida mu silmad ei jõua registreerida, mu aju võtab vastu signaali,
et mu vasak käsi
on langenud kõrisõlmelt ja ma ei
kilju hüsteeriliselt. Ma parandan viimase vea koheselt. Kuid juba on hilja! Ma tunnen kuidas midagi sooja
valgub alla
mööda mu kaela…
Nüüd jõuab selleni mu parem käsi, libisedes mööda sooja ja voolava vedelikuga kaetud kõri,
püüdes leida haava, et see kinni suruda.
Haava ei ole.
Ma tõstan oma parema käe enda silme ette ja silmitsen valkjaskollakat löga, mis tilgub maha mu sõrmedelt.
Ila!
Hundikool!
See krants lihtsalt lakkus mu kaela välgukiirusel ja nüüd vahib ta mulle otsa kõige
ilmsüütuma puudli silmadega… kuid nende silmade taga põleb tuhandete veriste moondumiste ja
lõpetamata arvete tuli. Ma tõusen, usaldan korra elaja pead silitada ja lahkun… esimesed kümme sammu selg ees.
Selle eluka kohta võin ma öelda vaid Ohsakurat!

Aga võibolla nägin ma seda vaid pudrukausis.