Imesin igavusest veidike pastakat.

ASETÄITJA

Mapp ametijuhistega kramplikult kaenla alla surutud, sammusin ma läbi avara kontori enda kabineti poole. Täna oli tähtis päev minu elus. Alates tänasest hakkan ma asendama meie suurt juhti ja liidrit. Ühel päeval ta loomulikult naaseb oma postile kuid senikaua hakkan juht ja liider olema mina! Mulle vastutulevate kolleegide silmis peegeldus lõputu kadedus ja meelepaha. Teretasin neid rõõmsameelselt ja nautisin iga viimast kui nälgivat pilku, mis mind aplalt jälitas.

Veel üleeile olin ma olnud nendega võrdne. Vahest isegi veidi madalam nende silmis. kuigi ma seda välja ei näidanud, oli mulle väga hästi teada, mis jutte minust veecooleri ääres räägiti. Kõik see muutus aga kaks päeva tagasi kui Bossil kõigest mingil põhjusel villand sai. Ta kargas oma kabinetist välja, haaras esimesel ettejuhtuval alluval kraest kinni ja kuulutas, et põrutab puhkusele. See oli pime õnn, et selleks alluvaks juhtusin olema mina ja kui ma küsisin, et kes tema tööd tegema hakkab, käratas ülemus tuliselt
“Mul täiesti pohui! Kasvõi sina! Jah see on neile kõigile paras! Sinust saab asetäitja!”
Kõik jäid seda etteastet ammulisui vahtima ja keegi ei uskunud oma silmi ega kõrvu.
“Kuulsite õigesti! Võtan puhkuse! Kolmeks ühikuks!” kõmistas Boss. “See nadikael siin las istub tüüri niikauaks.. Ehk on natuke värsket verd ja hunnik lolle mõtteid just see asi, mida meie firma vajab. Homme koolitame ta kiirkorras välja ja ülehomsest olen läinud.”
Nii see käiski. Meil siin firmas käivad asjad mõnikord üsna lihtsalt.

Jõudnud kontori tagumisse otsa, lükkasin lahti kerge puitmotiiviga kaunistatud vineerukse ning astusin oma kabineti ooteruumi, kus hallipäine sekretär parasjagu oma laua taga mingeid pabereid köitis. Soovisin talle head hommikut ja lükkasin lahti järgmise ukse. Nüüd juba tumedast tammepuust raske ja massivse ukse, mis viis minu kabinetti. Olles ukse enda järel sulgenud lasin silmadel kiirelt üle ruumi käia. Kõik oli nii nagu ikka. Ma olin siin ju ennegi olnud. Ainukene vahe oli aga see, et nüüd olin mina siin persemees ja värisema pidi keegi teine. Viskasin pilgu aknast välja kuid nii määramatus kõrguses mängis sellest avanev vaade silmadega vingerpusse. Minu uus kontor asus väga kõrgel korrusel. Võiks öelda, et üks korrus kõrgemal viimasest korrusest. mõnele meeldib öelda , et 621 korrust allpool viimasest korrusest. See on minule alati mingi peenutseva eputamisena tundunud. Jah ma olen ka igasugu uskumustega kursis, mis maailmas levivad. Kah mul asi. Numbritel pole siin ilmas mingit tähtsust. Tähtis on see mida me teeme. Tasakaal mida me hoida püüame, või ei püüa, ning jõudude vääramatu duaalsus. Lõppkokkuvõttes pole isegi niiväga tähtis kes siin selles kabinetis istub, nagu viimase paari päeva jooksul selgus. Mul oli loomulikult ääretult hea meel, et see tähtsusetu keegi olin sel hetkel mina.
Parkisin oma perse mugavasse nahktooli mahagonist laua taga ning hakkasin laua sisse ehitatud suurel puutetundlikul ekraanil erinevaid ikoone ajameelselt liigutama. Nii lihtne oli siin näpuotstega maailma asju korraldada, et see võis mõne auahne või võimujanuse mehe püsti hulluks ajada. Minul seda muret polnud. Võim ja au kaotavad meie firmas töötades aja pikku oma tähenduse. Otseselt ei kao nad küll kuhugi, kuid muutuvad pigem töötaja perspektiivi laienedes millekski muuks kui eesmärkideks. Neist saavad justkui dimensioonidevahelised ruumid, kuhu iga üks meist võib küll korraks sisse astuda, kuid mille uksed õhtu lõpuks alati lukustuvad ja võti on alati ainult kahe mehe käes. Lubasin endale ühe rahuloleva naeruturtsatuse ja süvenesin uuesti puutetundlikku juhtekraani. Tähtis oli selle tööpõhimõte ja süsteem võimalikult kiirelt käppa saada

Minu keskendumise katkestas telefonihelin. Võpatasin süsteemisügavustest tagasi reaalsusesse ning haarasin toru.
“halloo?”
Hetkeks ei kostnud kuularist midagi peale staatilise sahina mille katkestas kellegi hämmeldunud meesterahva hääl.
“Mis kuradi halloo?” Nõudis see. “Mis sul seal toimub?”
Ehmusin kergelt, kuna tegu oli minu esimese päevaga ja ma polnud jõudnud veel ametisse sisse elada. Otsustasin ilmselgelt ärritunud helistajale oma olukorda selgitada, kuid enne kui sellega algust teha jõudsin pistis too lõugama.
“Mees mul on sellest jamast kõrini! Keera hiimaalaja kohal kohe maduusside kraan kinni või muidu läheb jalamaid suuremaks paberimäärimiseks! See pull peab ära lõppema! Mul on päevad läbi käed jalad tööd täis. Igal pool on mingi jama lahti ka ilma sinu susserdamiseta. Alles möödund nädal oli see sinu jamps nende molkustega seal lennujaamas. Leppisime ju pärast kokku, et nüüd vahelduseks aitab krutskitest. Lubasid aja maha võtta. Tulin täna tööle lootuses vahelduseks üks rahulik päev õhtusse veeretada ja mida kuradit ma näen? Himaalaja kohal sajab maduusse nagu hakkaks viimnepäev tulema.. Inimesed on paanikas mees! Rääkimata sellest, et siukesi oopuseid me enam ammu ei korralda. Tõsiselt üle piiri mees.. tõsiselt üle piiri, kas kuuled?”
“Ma vabandan, te peate mind kellekski teiseks” suutsin kogeleda.
Omateada polnud ma mingit kraani kuskil puudutanud aga kindel ma ka ei olnud. See süsteem siin oli nii keeruline ja ma ei olnud julenud treeningpäeval liiga palju küsimusi küsida lootuses endast targem mulje jätta.
“Teiseks? Kellega ma räägin?” Nõudis härrasmees teiselpool toru olles veidi hinge tõmmanud.
“Minu nimi on Kaur… ma olen asetäitja. Boss läks puhkusele.”
järgnes mõnesekundiline vaikus, mille jooksul helistaja kuuldu üle ilmselt järele püüdis mõelda.
“Mis see on mingi nali või?” uuris hääl.
“Ei.. ei ole. Ma olen siin ajutiselt.. mul on täna esimene päev ja ma pole päris kõigega veel kursis ma..” Kuid lõpetada mul ei lastud.
“Sa püha kurat küll! Vana sokk on ikka päris sõgedaks läinud! Ah või tema läheb puhkusele? Hahaa seda see sitakäru siis silmas pidaski kui lubas aja maha võtta! No on limukas! Ja Kaur? Mingi kuradi kauriga pean ma nüüd asju hakkama ajama või? Mis Kaur sa üldse siuke oled?”
Helistaja hakkas ilmselgelt ennast jälle üless kruttima. Ma kaalusin hetkeks isegi toru ära panemist, kuid otsustasin siiki seda mitte teha. Mul oli ikkagi ju vastutus ometi. Vastutus alluvate ja kogu maailma ees niiöelda. Pealegi iga suvaline jobu ju seda numbrit ei teadnud ja lõppudelõpuks asetäitja või mitte aga hetkel istusin ma väga tähtsa tooli peal. Mulle hakkas kangastuma, et niimoodi minuga käituda ei tohi.
“Vabandust väga aga teie pole ennast ka tutvustanud!” turtsatasin ja lisasin pepsilt “Meie firmas on kombeks ennast telefonitsi kõigepealt viisakalt tutvustada ja alles siis ebaviisakalt mölisema kukkuda.”
Teiselt poolt kostus selle peale imetlev vile, mida oli ilmselgelt mitu milleeniumi sarkasmis marineeritud.
“Sa pühade vahe ja tuhat vabandust austatud Härra Kaur. Ma ei tea kohe kuhu ennast häbi pärast ära peita! Vaata ma ju olen juba tükk vana meest ja sellised pisiasjad lähevad tihtilugu meelest. Mina olen see kelle nime ei pea sina, khm sitane mollusk, mitte ilmaaegu suhu võtma! Kes kurat sina oled? Kaur kes?
Perekonnanimi mees! Lao lagedale!”
Tundsin kuidas kurku kerkis klomp ja kõhus tõmbas õõnsaks.
“kaur Keep” vastasin kuulekalt, ennast seejärel kohe vihates. No olen ikka puupea. Loomulikult on see TEMA. Ja tema teeb minule peapesu! Oh oleks Boss vaid siin, küll tema juba teaks kuidas selle hulluga puid ja maid jagada, aga mina olen tal peos nagu täi.
Tema hingas sügavalt sisse ja tulistas ühe jutiga torusse
“Kaur keep? jah sind ma tean küll! Sa täikraest varesesitt! Kuula nüüd hoolega Kaur Kepp! Mind absoluutselt ei huvita mis plaanid su ülemusel on! Sa võta selle sitarattaga ühendust ja ütle minu poolt, et puhkus on läbi! See on ennekuulmatu! Ta olgu oma postil tagasi nagu viis kopikat! Said aru? kas kuuled? Mingi sinusugune persevest ei tohi pulti istuda! Uskumatu! Ja keera see kuradi maduusside kraan kinni! Mind ei huvita kuidas sa seda teed! Teil on seal kamba peale tund aega! Kui selleks ajaks pole kord majas, olen sunnitud m e e t m e d kasutusele võtma! Küll sa juba ette kujutad, mida see s i n u s u g u s e l e amööbile kaasa toob!”
ja lõi toru hargile.

Ka mina asetasin toru käest ja jäin mõneks hetkeks telefoni põrnitsema. Pidin endale tunnistama, et minu esimene ametialane kõne ei olnud sujunud just kõige paremini. Boss oli mulle küll lühidalt seletanud, et kui TEMA peaks ühendust võtma, siis võin ta stoilise rahuga perse saata. Nendest õpetussõnadest polnud mulle aga suuremat tolku olnud kuna see kõne mind nii ootamatult tabas. Pealegi Bossil oli seda ju mulle lihtne öelda. Oli tema seda tööd teinud ju pea terve oma elu. Mina alles alustasin. “Olgu peale!” ütlesin endale resoluutselt. “Asugem asja kallale.”
nagu ma juba ennist mainisin oli minu käsutuses olev süsteem väga võimas ja laiahaardeline. Minu laua sisse integreeritud multifunktsionaalne ekraan oli kogu selle kupatuse peapaneel. Siitkaudu pidin ma nüüd kuidagimoodi lõpu tegema ühe kõrgmäestiku kohal alanud roomajate sajule. Iseenesest poleks see raske olnud. Kui ma vaid oleksin teadnud, kus see vastav “kraan” asub. Kraanide süsteem oli tegelikult üpriski lihtne. Neid oli meie firma käsutuses lugematu hulk aga lõpuks taandus asi ainult sellele, mida me nende kraanidega teha saime. Osade kraanide üle oli meil vaba voli nii kinni kui lahti keeramise asjus. Osasi saime ainult lahti keerata ja osasi ainult kinni keerata. Samamoodi käis see asi ka TEMA firmas. Need kraanid mida meie ainult kinni saime keerata olid vabalt avatavad TEMA firmas. Me olime selles suhtes nagu väikestviisi konkurendid. Mõlemal ettevõttel oli oma visioon sellest milliseid kraane kui palju ja kuhu suunas kruttima peaks. Keeruliseks ajas asja see, et tegelikult oli mõeldavaid kraane praktiliselt lõputult. Kas ma tõesti olin oma hajameelsetes heietustes ja esimese päeva udus kogemata juhtpaneeli näppides avanud mõne uue kraani ja siis selle unustanud? Nüüd pidin selle takkajärgi üless otsima. Avasin kraaniotsingu ja sisestasin “maduussid +himaalaja”. Süsteem kuvas selle peale järjest kasvava nimistu. Lasin kiire pilgu üle esimeste suvaliste tulemuste ja oigasin. Igatsorti madudusi ja himaalajat kombineerivaid kraane oli, nagu arvata võiski, tohutult palju. Otsustasin, et niiviisi ei jõua ma kuhugi. Bossiga ma ühendust ei tahtnud võtta. Esimesel päeval esimese probleemi juures saamatust üless näidata oleks kindlalt tähendanud minu lühikese juhikarjääri kiiret lõppu. Väga võimalik, et mis minusse puutus, siis lõppu üleüldiselt. Ei see ei olnud lahendus. Niisama ei saanud asja ka jätta. Nõnda ma seal siis istusin, vandusin tulist kurja ja üritasin enda ees laiuvast
süsteemist sotti saada. “Olgu see moodne tehnika neetud!” käratasin abitult ja virutasin ekraanile rusikaga, mille peale see korraks virvendama lõi. Mulle sai selgeks, et seda ühte õnnetut kraani ma üless ei leia. Esimene töötund hakkas täis tiksuma ja meeleheites võtsin vastu otsuse. Käskisin süsteemil kinni keerata kõik kraanid, mis on seotud himaalaja või madudega. Lisasin igaksjuhuks ka “kõiksugu maduussid”. Raisk! Ega mind siia ametile peenutsema ei pandud. Eks näis mis TAL selle peale kosta on. Kui midagi viiksatab, saadan stoiliselt perse, nagu Boss soovitas. Süsteem küsis minu käsule kinnitust. Sisestasin “jah” ning koukisin pintsaku taskust välja sigarillotoosi ning zippo. Läitsin suitsu põlema ning lõin zippo klõpsuga kinni. Olin vastu võtnud oma päeva esimese otsuse ja tulgu või veeuputus. Minu ees ekraanil avanes nimekiri umbes tosinast erinevast häirest ja anomaaliast, mis kõik olid seotud kuidagimoodi himaalaja ja maduusside kadumisega. See mind eriti ei heidutanud. Süsteemi oli sisseehitatud automaatne kaitsemehanism, mis tegi vastavad korrektuurid reaalsuses nõnda, et see saaks ilma nendeta hakkama. Tegelikult tundsin ma ennast
juba päris enesekindlana. Vajutasin sisekommunikaatori punast nupukest ja kuulutasin sekretärile: “Kõik sissetulevad kõned peale TEMA postkasti suunata!”
Seejärel võtsin toolil sisse mugavama poosi ja tõstsin jalad lauale. Mul hakkas järjest parem. Ma olin selle töö jaoks sündinud. Järgmised 3 aastatuhandet saavad lõbusad olema, sest just nii kauaks Boss puhkusele sõitis. Üks kahest võtmest oli nüüd minu käes ja äsja maa pealt pühitud mäeahelik oli selle tunnistajaks. Võibolla ma siiski läksin natuke hulluks aga kes sellest enam hoolis. Helises sisekommunikaator ja sekretäri reibas hääl teatas, et “TEMA on liinil 1”. Mees, kes kõne vastu võttis polnud enam seesama tühine deemon Kaur, kes tund aega tagasi. Haarasin rahuloleva irvrega toru ja sisistasin meelalt:
“Põrgu kuuleb!”