Krokud ja kilbikud

Tänases kavas oli külastus krokodilliparki. Kiirustasime varakult kohale, sest kell 11:30 pidi algama krokude söötmise shõu. Parklas jäin stende vaatama ja seal oli kirjas, et esmaspäeviti siiski neid ei toideta. Mõtlesime kohe, et no kurat oli siis vaja kiirustada? Ometi parki sisse astudes juhatas üks töötaja meid kohe krokude suunas kellele ikkagi anti süüa (Siinne inforuum on lappes kohati.. on igati aru saada, et info mis on netis üleval, info mis on kohapeal stendil ja info, mida jagavad kohalikud, on tihtilugu täesti erinevad).

Igaljuhul saime näha, kuidas krokudele paela otsas kanakoibi kiigutati ja nad siis oma robustsel moel üritasid palukest püüda. Eks neid ses mõttes natuke kiusati ka, et kui üks koiva hambu sai, siis loomapidaja ikka proovis seda kurgust välja tagasi ka tõmmata. See oli muidugi kõik selleks, et meile võimalikult palju krokuactionit näidata. Rääkides sellest – jah ma olen palju loodusdokumentaale vaadanud ja tean enamvähem kõike, mida sedapidi krokodilli kohta õppida on, aga vaata seda häält, mis ikkagi krokodilli lõuad teevad, kui plaksuga kokku lähevad, polnud ma varem kuulnud. Ma eeldasin, et käib nagu jah mingi laks, aga tuleb välja, et tema pikk koonuke on ikka üks suur lahe kõlakoda. Kui ta näljaselt jõuga ikka lõuad kokku lööb, siis hääl kajab. Võrdluseks tooks, et eeldasin nagu lööks käsi plaksti kokku, aga tegelikult ikka nii, et nagu lööks kaussi tõmmatud käsi kokku ja no väga oluliselt võimsam ja uhkem hääl. Teelele nad väga meeldisid. Alguses ta natuke pahurdas, et olime jälle päikse käes ja kivid olid kuumad, kus seisime, aga kui krokud möllama hakkasid pistis kilkama. Kõrval oli umbes Teele vanune teine tüdruk, kes vaatas kogu asja õudu täis silmadega ja kui Teele laginal naerma pistis, vahtis teda nagu mingit psühhopaati. Ma olin väga uhke oma tibu üle.

Pärast seda läksime suuri kilpkonni vaatama. Teele oli neid juba kohalikus botaanikaaias näinud, aga mina olin tol päeval natuke konditsioneerilt külma saanud ja jäin koju. Minu jaoks oli see tore elamus. Raiped on ikka suured.. Kui Teele oleks tahtnud, siis ta oleks võinud nendega ratsutada ja see oli isegi lastele seal lubatud. Stendil oli kirjas, et neid on pikki aastaid sellega harjutatud ja neile murelikele, kes kardaksid, et tegemist on looma piinamisega, toodi võrdluseks kilpkonna seks. Ehk siis kujuta ette, et oled emane kilpkonn ja sulle ronib selga 250 kilone isane ning kukub toimetama. Selle valguses 15 kilone plika pole ju tõesti midagi… Täiskasvanud muidugi ei tohtinud. Ei niisama ega paaritumiseks… Teele aga pigem pelgas neid ja ei hakanud isegi pakkuma. Küll aga sai osta sümboolse raha eest grüünet, mida neile siis toita ja seda ma tegin ka. Neid oli seal ikka väga palju ja lihtsalt läksin esimese kõige suurema juurde ja hakkasin toitma. Vana liikumine oli ikka mõnus stoiline, aga kui sa oled nii kuramuse suur, siis selles stoilisuses kumab kuskilt ka mingi seletamatu, aga selgelt hoomatav, oht. Kui ta tahab.. krt ikka vbla hammustaks näpud otsast. Seda öeldi, et ära niisama lehte anna, ainult oksaga.. muidu võib näpp minna 🙂

Pärast kilbikute külastust tegime Teelega kärus paar tiiru ühe väikse kosekese ja kalatiigi ääres, kuni ta magama jäi ja siis läksime restosse, kus põhiline tõmbenumber oligi krokodilliliha. Inga keeldus, sest tema närv ei pea vastu sellele, et kõigepealt näed elus looma ja siis sööd teda. Meil teistel seda probleemi ei olnud. Meie Elisega tellisime kahe peale vaagne erinevate krokutoodetega ja Raul võttis krokusteigi. Ütlen ausalt, ma alguses kartsin, et võibolla maitseb imelikult, aga proovimata ei saa ju ka jätta. Seda enam oli jällegi taas üks meeldiv üllatus – maitses ikka igati hästi! Võrrelda millegagi on raske. Kui siis ütleks, et tekstuurilt on nagu kõva trenni teinud kala, kuigi ka nagu pikalt kõpsetatud loomaliha. See absoluutselt ei anna au samas. Maitsega samuti, et võiks mõne võrdluse tuua, aga see ikkagi lõpuks jätab vale mulje (no selle tekstuuriga ikka samamoodi ka). Lõppude lõpuks on kroku ikka kroku ja täitsa omaette suutäis. Üllatavalt hea. Teelele panime tema portsu enda kraamist kõrvale ja kui ärkas, hakkas ka maiustama. Igaks juhuks esimese suutäie juures ütlesime, et lihtsalt lihapall ja kui heaks kiitis rääkisime, et krokodilli liha. Pani kohe kõik ülejäänu ka nahka.

Kõik nüüd magavad. Ma tähistan sünnipäeva. Üksi… aga pole hullu. Olla keskealine mees tähendabki, et on aeg enda seltskonda õppida nautima. Ma kauplesin endale homseks pikema magamisaja ja rumm sallpellegriinoga (isegi ahakka vaatam kuda viimast kirjutatakse) maitseb hästi. Salut!

Edit: No ikka ei pidanud üksinda… Sõber Raul ikka tuli ja ajas juttu. Me enne olime ka veidi raksu läinud, aga nüüd vast enam pole ja selle üle on ka tohutult hea meel. Mul on hea meel, et inimesed on nii ilusad ja head. 40 tehtud, võtaks teised sama palju veel küll. 🙂

Reisukiri 4. Päev merel.

Eilne päev möödus seilamise tähe all. Tegelikult pidi see juba paar päeva varem juhtuma, aga Teelekesel oli kuskil tuul läbi käinud ja öö enne plaanitud merereisu tõusis tal palavik. Olime muidugi väga kurvad, aga tõbise lapsega merele ju minema ei hakka. Inga ja Raul läksid too päev omaette ja meie hakkasime uurima, kas saaks aega muuta, kuna raha oli makstud ja seda enam tagasi ei oleks saanud (vähemalt mitte nii lühikese ette teatamisega). Lootus oli üsna väike, aga seda meeldivam oli üllatus, et laevareisu korraldajad soovisid pisikesele kõige paremat ja pakkusid siiski võimaluse kaks päeva hiljem reis ära teha. Sügav kummardus kogu selle rahva ees. Teele tõbi läkski kiiresti üle ja eilseks olime seikluseks valmis.

Kuna Raul ja Inga tahtsid too päev mägedesse sõita, siis auto jätsime neile ja kirjutasime ühele kohalikule taksojuhile (kelle nimi ja number olid öömajas külalistele mõeldud raamatus kirjas) Gilbertile. Auto oli ilusti õigeks ajaks maja ees ja roolist astus välja habemega mees kes, nagu selgus, oli Gilberti poeg. Ega sõit pikk ei olnud ja peagi olime jahisadamas. Olime esimestena kohal ja saime veidi aega oodata, kuni ülejäänud kahvanäod kohale voorisid (enamus olid sakslased). Kui aeg oli küps hakati meid jaokaupa väikestele mootorpaatidele laadima ja see siis viis kaugemal lahes ankrus seisvale katamaraanile. Alul kartsime, et kogu kogunenud mansa viiaksegi ühele katamaraanile aga õnneks ikka vaid kaks paaditäit (laevukesi oli rohkem), seega ei old kitsikust. Teelele saime alumisele tekile teha väikse peakontori, kus ta end mõnusasti ja turvaliselt tundis ning alguses käisime ise kordamööda väljas end meretuule käes jahutamas. Teele nimelt alguses veidi pelgas uut olukorda ja tihkus, et tahab maale tagasi. Peagi ta siiski hakkas harjuma ja lõpuks püherdas ja hüppas katamaraani ees olevatel võrkudel nagu vana juua täis merekaru.

Kui kõik olid peale ronind ja end sisse seadnud, tehti ka kiire ülevaade päevakavast. See oli juba ette teada, aga eks kordamine on tarkuse ema, isa, vend jne. Plaan oli siis järgmine: kõigepealt sõidame delfiine vaatama, siis tuleb snorgeldamine, siis lõunasöök ja ühe saare külastus ning seejärel pöördume tagasi.

Delfiinide vaatamist kirjeldas Inga kui väga jubedat kogemust, kus delfiine rõvedalt kaatriga turistidele ette hirmutatakse jne. Olime kohe natuke pinevil, et sellist loomapiinamist ei taha ju näidata lapsele. Ei olnud aga hullu midagi – väga vaikselt podistati ringi ja delfud tundusid ka rahulolevad ja rõõmsad. Keerutasid ja hüppasid kenasti vahepeal veest välja. Teelele nad igaljuhul meeldisid väga ja mulle ka, polnudki varem ihusilmaga kaenud. Võibolla Inga ja Rauli reisul polnud kuskilt vabatahtlike võtta vms, et neid siis nõnda koledasti kohale karjatati, ei tea.

Järgmiseks tuli siis see koht, kus viidi korallrahule natuke lähemale. Seal oli igasugu ilusaid väikseid kalu ja neid sai siis snorgeldusmaskiga vahtida. Meeskond loopis samal ajal katamaraanilt kõigile saia pähe, et ikka rohkem kalu tuleks. Käisime Elisega kordamööda ja oli tore, aga olles kord juba ikka päris ballooniga sukeldumas käinud, ei pakkunud see mulle erilist elamust.

Seejärel saabus lõunasöögi aeg. Katamaraani taga otsas pandi grill huugama ja kõiksugu hea ja parem küpsema. Sai krevette, kala, kana ja vorstikesi, kõrvale salatit, riisi ja erinevaid kastmeid. Kraam maitses väga hästi ja veel eriti hästi seetõttu, et kogu aeg toodi ju igasugu jooke. Mina alguses võtsin paar väikest õlle, aga kui nägin, et rummikokteil antakse jääga, läksin nende peale üle. Kõik oli hinna sees – joo palju jaksad. Ega üle ei hakanud siiski pingutama. Ikkagi merel ja lapsega.

Saare külastamise jätsime vahele, kuna Inga ja Raul juba informeerisid, et see oli üsna mõttetu. Otsus oli igati õige, sest kogu ülejäänud rahavas tõmbas jeed ja kogu laev oma meeskonnaga oli meie päralt! Väga mõnus oli. Rääkides meeskonnast – kolm ülimalt sõbralikku ja asjalikku moorameest, kes olid alati valmis sind uue joogiga kostitama ja igasugu lollidele küsimustele vastama. Seetõttu sai see reisukorraldaja ka meie poolt ülivõrdes arvustuse oma veebilehele. Tagasi sõites lülitati mootorid välja ja heisati purjed. Läksin kohe tüürimehelt (ilmselt oli ka kapten) uurima, et kiiresti küna ka sellise ilmaga (suht leebe tuul… vähemasti mere kohta) täispurjes merd künnab? Oli näha, et küsimus talle meeldis ja rääkis lahkelt, et kuskil 11-12 sõlme. Nõnda siis tasakesi kulgesimegi tagasi. Ütleks, et oli üks ilusamaid päevi siin.

Päev mägedes – siin võib külm ka hakata

Eilne plaan oli veeta päev mägedes. Täpsemalt siis kohalikus rahvuspargis, mis on sisuliselt üks väheseid kohtu, kus siin saarel on säilinud kohalik endeemiline floora ja fauna. Park on saarekese kontekstis päris suur ja seal on palju matkaradu, ilusaid vaateid, koskesi ja ahve. Ühe kõige lühema raja julgesime ka Teelega ette võtta. Ta sai korda mööda olla traksidega minu ja Elise seljas. Alguses talle väga meeldis, aga ka selle 2 kilomeetrise raja peal tüdines siiski seljakott olemisest ära ja võttis omajagu väitluskunsti, et ta lõpuni džunglist välja meelitada. Kuigi tegu oli jutu järgi kerge rajaga, oli seal siiski ka maastik selline, et omal jalal 2 aastana ei kõnni. Paar ärevat kohta oli endalgi.. eriti väikse jõe ületamine ühelt libedalt kivilt teisele kalpsates. Sain selle au endale ja ega see just suur lust ei olnud – närv oli sees, sest kui niisama ise kukuks, saaks natuke haiget ja märjaks, aga kui ikka oma tibu on seljas, siis mõtled viis korda kauem, kuhu järgmine samm läheb.

Rohkem matkaradu me ette võtma ei hakanud ning otsustasime külastada veel kena vaatega kohti, kuhu sai autoga ligi. Meie laia pickupiga on need kitsad mägideed ikka omaette katsumus juhtidele, keda ma endiselt ei kadesta. Asi pole ainult selles, et teed oleks kitsad. Kohati ongi nad ikka nii kuradi kitsad, et ega ei mahugi vastutulijast mööda. Eriti kui üks on näiteks pickup ja teine reisibuss. Siis peab ikka hoolega vaatama või tagurdama kuhugi, kus on võimalik teepervele tõmmata. Paljudes kohtades lõppeb asfalt tee ääres järsu revaga, kuhu ratta pannes enam välja ei saaks.

Vaated olid muidugi ilusad ja kuna poeesia koha pealt pole mulle palju antud, siis ei hakka neid kirjeldama. Küll piltidelt on näha. Poole päeva pealt kippus aga sajuseks (poldki siin enne vihma näinud, kuigi pidi vihmahooaeg olema. Mägedes muidugi on ka veidi jahedam. Sellega ma arvestasin.. aga 24 kraadi tundus igati talutav. Eesti suvi ju sisuliselt! Palav ilm ikka eks? Noh matkates oli jah. Aga kui vihma hakkas sadama (mis oli üllatavalt jahe) hakkas täitsa kõle. Teele oli muidugi varuga riides ja temal oli okei. Kuigi ka tema siiski teatas vankrist, et on na jahedaks läinud. Ise ikka täitsa lõdisesin lõpuks lühikeste varukatega. Seepeale panimegi ajama.

Ahvid on siin mingid kohalikud makaagid ilmselt ja käituvad nagu ahvid ikka.. patseerivad ringi ja vahivad kust saaks midagi head tuuri panna või niisama pulli teha. Vaatasime kuidas üks rasvasem isend katsetas paari hilisteismelise plika hirmutamist. See läks tal korda – tüdrukud hakkasid kiljudes ära jooksma ja ahv vantsis neil rahulolevalt järgi – tema oli selle olukorra boss. Lõuna pool on muide kasse ka rohkem linna peal näha. Enamus on kenad ja hellitatud välimusega kodukassid, kes takseerivad tänavatel toimuvat oma kodumüüride pealt. Mitte, et siin koeri vähem oleks. Täna õhtul rannas käies tuli ühe pickupi tagant maha korraga neli peni, üks nunnum kui teine.

Reisukiri 2

Kuidas issi ütles emmele, et läheb omaette seiklema ja siis kohe varsti ta endale järgi kutsus

Kuna täna oli kolimise päev (ühest öömajast teise), siis tekkis mul mõte, et las need teised lähvad autoga ees ära ja mina tulen kohaliku ühistraspordiga järgi. Hommikul, kui oma plaanist öömaja kontrollima tulnud neegritädile rääkisin ja nõuandeid küsisin, siis tema esmane reaktsioon oli, et vau sa oled nii vapper! Et kõik ikka lähevad oma autode ja taksodega. Ma olla esimene selline loll ja palus kindlasti pärast kirjutada kuidas läks. Ma olin hommikut alustanud kerge rummikoola kokteiliga ning tundsin end igati vaprust täis olevat.

Plaan oli lihtne… söbrad panid mu maha enamvähem lähimas suuremas asulas ja sealt edasi oli mul ees kolm bussireisi. Esimene viis mind Grand Bayst Port Louisesse, mis on pealinn. Sealt pidin võtma bussi Flic en Flaci (vbla kirjutan valesti) ja siis sealt omakorda edasi meie uue öömaja poole Black Riveri ja Tamarindi vahel kuskil. Kuidas siis läks?

Grand Bays pandi mind kohe bussipeatuse juures maha ja sealt loksusin rahulikult Port Louisesse. Pealinnas oli bussiterminalist järgmise bussi stardikohani veits jalutamist ja põikasin läbi siinse hiinalinna. Algselt ilastasin mõttes kevadrullide järele aga üks resto kuhu läksin pidas siestat ja tegelikult mul oligi rohkem pissihäda selleks hetkeks. Too mure sai siiski seal lahendatud. Sitamaja siestat ei pidanud neil õnneks. Järgmiseks põikasin mingi kanaleti juurde, kus müüdi isuäratavalt krõbedaks aetud kuuritsaid. Taas sain pettumuse, sest selgus, et kaartiga maksta ei saa, aga varusulli unustasin maha ja arvutasin, et taskus olevat on mul edastiste bussisõitude jaoks vaja. Lõin käega ja hakkasin bussi otsima.

Seal kus targa google arvates oleks võinud ma oma bussi leida, seda ei olnud. No aga selleks ma ju täna siin olengi, et kasutada ettekäänet kohalikega suhelda ja abi leida. Vormis härrad mingi laua tagant ütlesid, et mine samas suunas tagasi, kust tulid. Läksin, aga busside rivi lõppes ja enda sihtmärki ühelgi tablool ei näinud. Astusin siis rivis kõige esimesse sisse ja küsisin juhilt, et kust saab Flic en Flaci? Tüüp oli väga sõbralik väike tõmmu mees ja üritas mulle usinalt seletada. Ma sain suunast enamvähem aru ja hakkasin samme seadma. Kolmandal sammul tekkis segadus, et oot aga mida ta ikka rääkis? Näitas nagu suunda aga tegi ka mingi kummalise ringimärgi näpuga. Minu kimbatus oli ilmselgelt kaugele näha, sest sama sõber oli hops minu selja taga järsku ja teatas rõõmsalt, et ära muretse bwana, ma näitan, tule minu järgi! Viiski mu bussipeatusesse ja selgitas rahulikult suurele lollile ahvile, et vaata, see on bussipeatus.. siin peab ootama.. kui buss tuleb, astu peale.. küsisin arglikult, et kas siis bussi peal on kirjas ka kuhu läheb? Jah, pidavat olema. Tänasin teda nii hästi kui oskasin ja tegime nukid (sõbralik rusikate kokku löömine).

Peatusess tuli üks mees minuga veel juttu tegema, aga tema oskas vaid prantsuse keelt.. Inglise keeles oskas küsida kuidas läheb ja mis mul oli öelda – muidugi väga häti. Kätlesime ja suitsetasime vaikuses koos. Buss peagi tuli ja läks edasi sõiduks. Nüüd aga läks natuke lappama.

Nimelt vaatasin, et kus peaks bussilt maha ronima, et kus järgmine (kolmas) stardib. Ülitark google maps ütles üht, reaalsus oli teine. Reaalsus dikteeris, et kui ikka loll liiga palju ette kaarti ei vaata, siis läheb perse. Nimelt arvasin, et sõidan Flic en Flacist natuke edasi sealse bussiterminali ja saan sealt järgmisele istuda. Sellise mulje mulle targad süsteemid andsid. Tutkit prat! Sõitsin liiga kaugele ja täitsa tupikusse… Oleksin ikka pidanud varem maha kobimSelleks ajaks oli juba jaks raugemas. Bussis sõin enda ainsa kaasa võetud toidupoolise ka ära, milleks oli väike karbike krõbedaid merevetikaid. Hoidis elus aga ega otseselt jõudu juurde ka ai andnud. Vot siis istusin palmi alla ja helistasin Elisele, et nooooooh… võibolla nüüd ikka saaks autoga järgi tulla? Vahemaad pole siin suured ja algselt kaarti vaadates tundus, et üldse mingi pff 15km lumme kusta. Kahjuks siiski oli vahel mingi laiem jõgi ja laht, kust teid üle ei läind, seega pidi ringiga tulema.

Aga Emme oli väga nunnu ja tuli appi koos Teelega. Korjasid mu õnnetu korjuse peale ja viisid poodi ja siis uude öömajja. See on suht uhkem koht kui eelmine. Sellest aga pikemalt hiljem. Kiire ämblik on tagasi ja ma enam ei julge olla. Aeg magama minna.

Reisukiri 1

Proloog

Lennud kulgesid rahulikult. Isegi liiga rahulikult. Mind kerge turbulents ikka õõtsutab magama… Liiga sujuv sõit ei tee seda.. hoopis vastik on… Sest sa oled ju 10 tundi jutti lõksus väikses karbis, mis ei ole mõeldud minu kabariitidega inimese jaoks. Kui raputab, siis vähemalt on natuke mõnusam.

Rauli ja Ingaga käisime kohale jõudes poes ja ostsime sööki.. Suur kaubanduskeskus oli palju kraami täis. Homme läheme sinna tagasi, et Austraalia steike osta. öömaja on lahe jne. Gekod ronivad mööda seinu ringi, nemad mulle meeldivad.. Üks suurem (kui eestis) ämblik ronis ka püünele… Tema võiks minna kuhugi mujale… Päeval on ropult palav, öösel mõnusam. õhuniiskus on selline, et kui isegi palav ei oleks, siis uppumissurm ootab ikka kuskil kurvi taga.

Loodetavasti edasi läheb paremini.

Esimene peatükk

Ei hakka kokku lugema päevi, mis nüüd juba Mauritiusel veedetud. Mul nendega veits lappes, sest üsna ruttu juhtus see klassikaline fopaa, et sai vist kuskil konditsioneer suurest palavuse ehmatusest liiga ärksaks pandud ning tagajärjeks köha ja nohu. Õnneks piirdus asja kulminatsioon vist siiski ühe ööpäevaga, mille jooksul kõigepealt suutsin 30 kraadises toas teki all lõdiseda natuke ja järgmine päev lihtsalt enamuse ajast magada. Ühest kaotatud päevast on väga kahju, aga õnneks tundub, et läheb üle.

Seni oleme kohanud siin siis järgmisi fenomene: Terve saar on täis poolhulkuvaid koeri, kes on kõik ühte nägu, sest saar on väike ja neil kõigil on ilmselt üks isa. Kusagil olevat kassipoegi ka nähtud, kui ma magasin, aga kasse on siiski pigem vähe. Omaette elamuse pakuvad aga hoopis kohalikud lendrebased, kelle alamliik pidavatki olema Mauritusel unikaalne. Alguses vaatad, et oi suur lind ja siis vaatad uuesti… Tiivad on nahast! Üks õhtu autoga restoranist koju sõites sibas üle tee ka elukas, kelle kohta kiirel pilgul ütleks opossum, aga kindel ei ole. ÖÖbimiskoha juures on suured palmid, mille külge on oma pesad ehitanud väikesed linnud. Räägin neist, sest neil on alati kindel rutiin – enne päikeseloojangut tulevad kõik parves koju ja muljetavad kambakesi möödunud päevast oma pesaaukude ees. Ja need pole ju tavalised pesad, nagu meil… pigem sellised kookonid, mis on peene punumisega puu peale riputatud.

Restoranidest rääkides – polegi palju käinud, sest poes müüakse tegelikult nii head kraami, et väga nagu ei tiku. Mainisin enne Austraalia steike. No ca 6 euro eest saab poest sellise T-Bone, mille eest Eesti restos küsitakse vähemalt 30 euri. Ole ainult mees ja viska grillile, mida me oleme ja teeme! Kahes restos olen seni käinud.. esimeses toodi joogid ja siis tükk aega hiljem öeldi, et nüüd esitame arve… küsisime süüa ja öeldi, et jaa jaa saab ja oligi kogu lugu… mina olin just tõbiseks jäämas ja väsisin ootamisest esimesena – läksin kõrvale randa palmi alla pikutama. Teised ootasid veel, aga tüdinesid ka peagi. Teine resto oli “kodulähedane” kalakoht, kus toodi kohe kandikul vaatamiseks tänased pakkumised. Seal oli põhimõtteliselt suur vähk ja punane kala (red snapper, põmst ahven mingi). Meie Rauliga tellisime kahe peale vähi ja tüdrukud võtsid ahvenad. Toit oli hea, aga teeninduskultuur siin ikka jätab soovida. Teele ajas kogemata teenindaja silme all enda mahlaklaasi ümber ja eeldasin, et ta naaseb kohe mingi lapiga (ei eeldanud, et ta ise peab küürima hakkama, lihtsalt võiks ju kohe tuua… mahl tilgub läbi laua ja kõik on lägane), aga ei midagi. Läksin siis küsima, et äki saaks ja lubati jälle, et jaa jaa kohe kohe… Siis samas oli ikka aega veel mõned tellimused võtta ja muid väga pakilisi asju teha, enne kui siis lõpuks lahendama tuldi. Eestis oleks teenindaja esimese asjana sellisele olukorrale reageerinud. Kui vähk lauale toodi siis minule ei toodud kastet kõrvale. Küsisin teenindajalt ja jälle seesama supersõbralik jah kohe, aga tulemust ei kuskilt.. lõpuks sain kui kokk ise käis küsimas, et kas kõik korras? Mainisin olukorda, küsis suurte silmadega, et kas tahan juurde ja kui ütlesin, et polegi saanud, siis orgunnis. Pärast käis vaatamas, et kas mul ikka sellega on kõik korras, mis oli törtsu imelik, nagu härra oleks mingi suure nõudmise esitanud. Ehk siis jah… oluliselt mõnusam on kodus teha ja vitsutada head liha.

Mis veel… rannakultuur on siin tore. Kohalikud tulevad nädalavahetusel massidena randa ja panevad seal oma peod püsti. Neid on tore vaadata – inimesed oskavad elu nautida. Suuremad seltskonnad panevad enda grillid püsti ja taovad trummi. Oluliselt ägedam skeene kui mingi tavaline turistikas rand, kus ennast punaseks pleekinud kahvanäod (nagu kurnatud hülged) perseid päevitavad.

Praegu aitab ka… vaja edasi avastama minna.

Koera on vaja…

Kaitstud: Rännakud 2019 Epiloog

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Rännakud 2019 vol13

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Rännakud 2019 vol12

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Rännakud 2019 vol11

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: