Võib ju vahelduseks ka hea tuju olla :)

Lendasid lehed ilma propaganda eesmärgita, puhus tuul sest muud ta ei osanud. Ilm läks külmaks, sest päike jäi kaugele. Sügis tuli, rohi suri, taevas säras unetu kuu. Jõgi voolas silla all, voolas mujal ka. Järjest külmemaks läks vesi ta sängis. Hommikulvalgel maas hall on ka valge. Paistab päike, ajab silmad kissi.
Hingeõhk on silmale näha. Sest, et on külm. Sajab vahest lörtsi. Pläust lendab näkku ja lõpetab poolelioleva sulamise kellegi kraevahel. Meeldiv, külm… külmavärinad.
Ja siis ühel päeval. Ootamatult on maailm valgesse mattunud. Esimest korda on lumi ehmatamas väikesi elukaid, kes eelmise talve tunnistajaks veel ei olnud. Ja midagi toredat.
Midagi meeldivat on selles valges puhtuses.
Lumepall
hinges trall.

Tere kallis turvamees

See postitus on pühendatud sulle.

Sa võibolla ei hooli või teed ülbe näo ja teeskled, et ei mäleta.
Aga mina mäletan milline väike ämbrisitt sa oled.
LOOK INTO MY EYE!

Sa pisike sitt ei taha minuga tänaval kohtuda.

Kass on peal

Nüüd see siis lõpuks juhtus.
Kass tuli peale ja ega enam ära lähegi.
Vale küsimus siinkohal oleks selline:
“Miks sul kass peal on?”
Või noh kas just vale aga võibolla asjakohatu.
Õige küsimus kõlaks aga hoopis nii:
“Milline kas sul peal on?”
Aaa mul on hea meel, et sa küsisid mu imaginaarne sõber!
Vot selline!

See värk sai alguse neljapäeval kui Maarja semiootika loengus teatas hauatagusel toonil, et tal on minuga üks jutt. Tuli välja, et ta teab paari õnnetut väikest kassi, kes surma ähvardusel kodu otsivad. Noh eks ta teadis, et ma olen mõnda aega ühe sellise nurrmootori soetamist vaikselt kaalunud. Mõtlesin ja lubasin vaatama minna neid väikseid tapamasinaid. Nädalavahetus möödus kõigile aga kiirelt ja pidin siis täna minema. Juhtus aga hoopis nii, et väike mõrtsukas toodi mulle otse ukse taha. Võta või jäta.
No kuidas ma siis jätta sain.

Peale mõningast kaalumist ja nõupidamist sai minu tulevasele liitlasele (tumedate jõudude taltsutamise vallas) nimeks Lühis.

All hail Lühis!

PS. Kui ma nüüd peast hauduma lähen ja siia nonstop kassipilte ja kassijuttu hakkan spammima, on kõigil vaba voli mulle tänaval raudlatiga vastu pead virutada.

Mida mul muud teha on?
Õppida? Pole veel nii palju antud.
Koristada? Pole veel tolmujänkusi
Pesu pesta? Done!

So now what… guess i’ll drink myself silly.
what else?

Ahh yes! bad poetry!

Higi ja sokid
eraldatud
masinas
kus keereldes
trummlis nad
kõik olid kasinad
kuid välja võttes
nii kaunilt lõhnasid
nagu polekski mu
jalas käinud
nagu polekski mu jalgu näinud

Mida?

Mida miks? Ahsoo
Noselge siis

Brilliant!

Lihtsalt pidin siia selle panema
Allikas A webcomic of romance,
sarcasm, math, and language.

Kaubandus-fucking-keskused

Kas nendel on mingit muud kasulikku funktsiooni ka peale selle, et hormoonide üledoosi käes vaevlevad teismelised saavad seal oma rulatuuninguid võrrelda?
Ma ei tea kas see on kuidagi minu sooga kaasaskäiv puue või mis, aga kaubanduskeskused käivad üle minu nõrgavõitu mõistuse.
Kas need pole mitte siukesed suured majad, kus on sees palju poode selleks, et ühest kohast kõik vajalik kätte saada? Äkki olen ma millestki valesti aru saanud. Sest mul on viimasel ajal paaril korral tekkinud mõte, et oi näe, astuks kaupsist läbi, mul on vaja ahju mingit raibet, kleeplinti, higipulka, klammerdajat ja whatnot… Kõnnin siis uljalt ukse poole, teen käega jedi-rüütli liigutuse (sest mulle meeldib teeselda, et MINA avan need uksed OMA vaimujõuga), sammun läbi uste ning… Jään seisma, loll nägu peas. Igal pool müüakse mingeid kuradi hilpusi ja enamus neist on naistele. Edasi liigun juba ebalevalt selle kuradi kaardi või teejuhi või mille kuradi juurde ja üritan asjadest sotti saada. Kõik on justku olemas aga kui ma siis värske infoga varustatult teisele korrusele sõidan, kordub sama. Loll nägu, ebalev seisak.. igal pool lipakate hilbud. Tavaliselt annan ma siis alla. Löön käega lihtsalt. Kleebin pildi seinale tati ja spermaseguga, klammerdan paberid kokku haaknõelaga ja haisen loengus nagu motherfucker. Sitta sellega! Kaubanduskeskused on bullshit!

Sain südamelt ära

edit: Raipe saan siiski kätte.. see on alati lihtne. Koopatroll minus lihtsalt tikub järjest madalamale maa alla ja enamasti seal ka raibet müüakse.

Millest sa mõtled?

Selle asjaga on nüüd nii, et peaks ikka pikalt keerutamata arvuti sülle võtma ja pisut blogima.

Kui ma praegu meenutada üritan, siis esimese hooga ei tulegi ette, et miks ma üldse siia selle blogi lõin. Viimased paar kuud pole nagu õiget kirjutamise tunnet olnud ja olen isegi kaalunud, et kas ei peaks õige hoopis selle kõik siit kah maha võtma. Pole seda ka viitsinud teha. Üldse olen laisk. Aga ega sellest hullu pole tegelikult. Las see koht ikka olla siin netis. Minu oma leht, kus ma saan vajaduse korral valimatult ropendada, hõisata, nutta ja rõõmustada. Sest ega internet veel niipea täis ei saa, et peaks ruumi kokkuhoiu kaalutlustel hakkama kuskilt nurgast vähemaks närima. Pealegi, kui mõtlema hakata siis pole minu viimase aja postitustihedus midagi nii vilets. Olles selle posti üles pannud võib ju ühe minuti jooksul mõelda, et minu postitustihedus ongi üks post per minute. Kõiksugu asju võib mõelda. Täna õhtul olen ma palju mõelnud. Oli kohe selline tuju. Tuli niiviisi järsku peale, et aeg riivas häbelikult kätt ja ütles, et ta nüüd mõneks ajaks kaob minema ja jätab mind ajatusse ruumi tilbendama. Tehku ja mõelgu ma siis seal mis iganes pähe kargab. Suhteliselt vastutustundetu käitumine tegelikult nõnda fundamentaalselt nähtuselt nagu aeg. Kes oleks võinud arvata. No aga olgu siis. Ega ma väga memmekas ei olnud ja ema appi kisama ei hakanud. Leidsin hoopis, et ilma ajata võib ka päris hästi hakkama saada. Ajutiselt on ajatult isegi parem. Ja mis ma siis mõtlesin? See on tegelikult üks kõige närvesöövam küsimus, mida keegi mult küsida võiks. See “Millest sa mõtled?”. Millegipärast tulevad selle küsimusega lagedale enamasti feminiitsete tunnustega inimloomad. Ainsaks erandiks on siinkohal mu isa, kuid see võibolla ei oma erilist tähtsust kuna see tüüp näitab pidevalt üles hämmastavat oskust genereerida hulluks ajavalt absurdseid küsimusi. Kunagi ma lugesin kusagilt, et kui mõtleja tahaks, et sa teaks millest ta mõtleb, siis ta räägiks. Ega mind tegelikult siiski ülemäära selline küsimus ei häiri. Sitt on selle küsimuse juures vaid see, et ta omab täiesti müstilist mõttelõnga katkestavat jõudu. Pea lööb tühjaks. Sest millest ma siis õigupoolest mõtlen? Mõtlen loomulikult sellest kuidas küsijale vastata. Sellest mõtlengi ju parasjagu. Mõte on pidev protsess mõtleja pea privaatsuses ja sellest ei pruugigi kunagi välismaailmale mingil moel aistitavat produkti tekkida. Aga võib ka. Vaadake enda ümber ringi. Kui te just parasjagu kusagil pargipingil traadita internetti ei naudi ning olete siseruumides, siis kõik teie ümber on välja mõeldud. Seinad on arhidekti välja mõeldud, laud on tisleri välja mõeldud, maal seinal on kunstniku välja mõeldud ja nii edasi. Te ise olete ka enda poolt välja mõeldud. Eks teie vanemad mõtlesid teid kunagi ammu välja ning aitasid teil alguses ka ennast välja mõelda, kuid suuremaks saades pidite hakkama järjest enam ise ennast välja mõtlema. Lõpuks ei olegi enam kedagi teist, kes teid välja võiks mõelda. Seda peab muide hoolikalt meeles pidama, sest maailm on täis igasugu nurjatuid lontrusi, kes tahaks teie eest teid endid välja mõelda. Ühiskonnale valmistavad vähesed asjad rohkemat rõõmu kui võimalus mõni indiviid tema enda eest välja mõelda. Vahel va sunnik proovib seda lausa jõuga teha. Mõnikord (mõni väga harv kord) peab sellele survele alistuma ja laskma end mõnel muul ja võõral jõul välja mõelda, kuid need korrad käivad kõige elementaarsemate normide alla. Kindlasti oleks inimesi, kes tahaksid omaenda sitaga kirjutada mõne administratiivhoone seinale provotseeriva sisuga lausungeid ja seeläbi enda individuaalsust kehtestada. Nad on kohe välja mõelnud, et just säärane käitumine oleks see, mille järgi hing ihaleb ja süda kutsub. Sellegipoolest peavad nad alistuma ühiskonna normidele. Kindlasti hirmust sattuda mõttetohtrite uimastava ravi alla.
Ahjaa nüüd mul tuli meelde, miks ma selle blogi tegin! Hehe. Päris tobe põhjus tegelikult. Samas ei ole ka, sest ega enamus asju mis kunagi üldse tehtud on, on ajendatud samast põhjusest. Mis on see põhjus siis te võibolla küsite (kui te tõesti ikka veel seda jama siin edasi lugeda viitsite.. Silly you). Aga vaat seda ma ei ütle. Ainult mõtlen. Mõtlen ja muigan. Edev värk.
Muuhulgas mõtlesin ma täna ka selle peale, mida tähendab üle mõtlemine. Mind näiteks on sellises õudsas (ma oletan, et see peab olema õudne kuna sõna üle viitab ikka jõhkralt liiga paljule mõtlemisele) tegevuses aegajalt süüdistatud. Lisaks on inimesed, kellega ma suhtlen ka iseenda kohta väitnud, et nad mõtlevad üle. Mind on alati hämmastanud, kuidas see üle mõtlemine siis käib? Mis see endast kujutab? Kas ma teen seda praegu? Ilmselt küll aga mis selles siis halba on? Ma saan aru, et on elus hetki, kus igasugune mõtlemine on täiesti mõtetu ja (väga häid) hetki kus mõtlemine võiks lausa ära keelatud olla. Aga kui ikkagi juba mõtlema hakata, miks mitte siis korralikult? Mis juhtub siis selle õnnetu hingega, kes üle mõtleb? Kas ta läheb peast lolliks? Kas ma olen juba peast lolliks läinud? Ma ei tea. Ma loodan, et mitte aga ega kindel selles olla ei saa ja ei tohigi. Mu meelest on äärmiselt tervislik oma vaimses tervises pidevalt kahelda. Ma loodan, et niiviisi õnnestub mul ehk varakult märgata kui mingis eluetapis peaks mingitsorti vaimuhaigus peale tulema. See on minust muidugi äärmiselt naiivne, sest kõik ju teavad, et ainuke kes hullu hulluks ei pea on hull ise. Aga ma nüüd juba jauran.. Mõte läks hajevile… postitan selle jama nüüd ära ja lähen internetti hulkuma. Head kuuvalget ööd kallid sõbrad.

I haes da Intarwebz näu!

Just just! Ega kaua mind ikka internetist väljas hoida ei saa. Nädal aega on isegi pikk aeg. Aegajalt tulid juba värinahood peale ja keel tõmbas rohekaks. Ajas jooma ka hullupööra, sest üks sõltuvus tuleb ju teisega asendada. Elasin siiski üle nagu näha ja pole märkimisväärselt vaimuhaigemaks jäänud. Sellegipoolest on mu rõõm internetist ütlemata suur ja ma suutsin end vaevu hoida elevusest hüplemast, kui elioni tehnik oma naljakate ja imeliselt piuksuvate vidinatega liini üle käis ning teatas, et “Nüüd on kõik korras, 5 minuti pärast lülitan jaamas signaali sisse”. Nihelesin ainult pisut ja võimalik, et üks silmalaug hakkas tõmblema. Tagantjärgi meenutades pole ka välistatud, et hõbekett vajus suunurgast välja kui ma ahnelt oma uuest ja kiirest ühendusest fantaseerisin. Kindel ei saa milleski olla.. see oli nagu unes.

Nagu mu jutust arugi võib saada, on mu kolimisprotsess täielikult lõppenud ja mind võib nüüd Tartlaseks pidada. Aadress on mul Pikk 82, korter 63. Kui te tahate tulla ja mulle postkasti raha panna (mida te kindlasti tahate ja kui ei taha siis HAKKATE TAHTMA RAISK), siis helistage aga julgelt ette ning kui mul hea tuju on, kutsun teid sisse ja pakun klaasikese sooja kraanivett. Päris ausalt. Ega ma kade mees pole. Kõrvale serveerin röstitud vaaraosipelgaid.

Ai mait, sellega seoses meenub, et prügikast on vaja välja viia. Midagi seal sees oli hommikuks ilge armee neid väikseid värdjaid kohale meelitanud.
Over and Out

All my bags are packed

So I guess this is it.

Enamus kraami on kokku pakitud ja ootab autosse toppimist. Homme siis selle kraamiga Tartusse ja eks näis mis edasi saab. Võibolla jään kohe paariks päevaks ja hakkan internetti endale sisse sebima, võibolla mitte. Niiehknaa võiks tänast õhtut pidada viimaseks õhtuks Tallinnas. Homme pole kindlasti esimene päris Tartu päev aga kolimise selgroog on murtud. Maitea.. mai viitsi siin pikalt jaurata sel teemal. Küll kord juba päriselt Tartus olles kõigest sellest midagi kokku luuletan.